Robert Silverberg. Maa teine vari.
Tlk Eve Köst. Eesti Raamat.
1994. 216 lk.
9 lugu ja kaks autorit, see on novellikogu, see on
ulme. Tõsi, ega kaane järgi ei oleks küll žanrit osanud ära arvata, kuid nimi,
Silverberg, räägib iseenda eest. Paneb
imestama, et kirjastus Eesti Raamat vaevus seda raamatut eesti keelde ümber panema,
ja mina lihtsameelne arvasin, et peavoolu ning ulme vahel on mingi kraav või
oja, mis neid lahutab. Midagi sellist ei ole, vähemalt selle raamatu puhul ei
saa nii väita. Kuid raamat ise, jaa, mulle küll meeldis, nii et ei kurda ega
kahetse midagi, oli huvitav lugemine.
Ei juhtu küll tihti, et ühte
juttu mitu korda avaldatakse, aga siin on nõnda läinud. Avalugu, sedapuhku nimega
„Midagi tundmatut eksleb
vabana” lugesin juba Mario Kivistiku koostatud antoloogias „Hirmu vöönd” (1993).
Teisel lugemisel pidin tunnistama, et
suuri muutuseid ei olnud jutus ette võetud, ikka oli sama lugu, Vsiir, too
väike humanoid satub kogemata ruumilaevaga Maale ja siis alles viperused
algavad. Appi tuleb telepaadi võimetega doktor Mookherji. Väga ei taha tähte
närida, kõhtu see ei täida ja kuhugi ei vii nagunii, aga Kivistiku tõlge tundus
kuidagi ehedam olevat, kuigi lugu on hea.
Tuleb mainida, et mingit
suurt tulevärki, actionit ega tehnoparki oma tulede ja viledega Silverbergil
selles kogumikus ei esine. Pigem on rõhk millelgi, mis ta siis on, midagi pehmemat,
sotsiaalne ulme võiks olla selle ühisnimetaja. Ajaskaalal tunneb autor end üsna
vabalt, nii läheb ta tihti kaugele tulevikku, et mängida läbi erinevaid
stsenaariumeid, üks hirmutavam kui teine. Kas eilne ulme just väga täpselt
suutis tänast päeva ära aimata, sellega on nii ja naa. Mõni asi kindlasti on
läinud täppi, mõni mitte. Kuid Silverbergil on siin üks pikem lugu, „Mis juhtus siis, kui minevik taganes”. Mis seal siis
juhtus? SF ehk San Francisco linna veevärki puistab üks antisotsiaalne isik narkootilist ainet, mis muudab
veetarbija mälu, kes vett joob, ei mäleta enam midagi minevikust. Jah, ei ole
üldse palju vaja, et algaks paanika, tsivilisatsioon on ju nii haavatav, mis
juhtuma hakkab, see on üsna masendav. Jutt oli nukker ja naljakas samuti,
inimesed on inimesed, saan aru, tuleb tuttav ette. Aga, märkimisväärne on see ühes
lõigus kirjutab autor nii:
„Mueller ei saanud kuulutada end lihtsalt
maksejõuetuks. Kõik osariigid ja föderaalvalitsus olid äkitselt välja mõelnud
masendavad pankrotiseadused. See
juhtus pärast 2008-nda Suurt Krediidiepideemiat,
mil suurmoeks sai teha mitte iialgi tagasi makstavaid võlgu ja jätta end
muretult kõiksugu kauakestvate ja keerukate kohtumenetluste hooleks.” (lk
64-65)
Lugu peaks pärinema
kuskilt 60ndatest, kas autor võis teada, et midagi sarnast võibki juhtuda, et
saabub masu, vaevalt ta seda teadis, kuid pakku tabas küll kümnesse.
Ja nii need lood loetud
saidki. Ei saanud järjest minna, tuli ikka hoida vahet, anda neile settimiseks aega.
Tundub, et mida lõpu poole lugemisega jõudsin, seda paremaks jutud läksid. Viimased
kaks, „Laul, mida laulis zombi” ja
„Kärbsed”, üks räägib kunstniku kutsumusest, teine vestab südametunnistuse
kaotamisest, kirjutatud, nagu siin kirjas, kahasse Harlan Ellisoniga. Kõrgel
tasemel on need mõlemad, üllatusin ja mitte vähe, olen sõnatu…
Kui midagi jäigi nõrgemaks,
siis kaks lühilugu, „Armunud Ishmael”, milles delfiin lõi külge oma hooldajannale,
ja jutt „Tumeda tähe poole”,
kus kaks teadlast ei suuda omavahel läbi saada, muudkui kisuvad riidu ning
samas unustavad midagi olulist. Üks moment, mida veel tasub mainida, on
erootika, küll vähe ja sordiini all on seda siin antud, kuid kohati siiski
esineb. Meelde jäi veel lugu „Kui puud
näitavad hambaid”, see on nüüd küll selline, mida täna enam kirjutada ei
saaks. Selles jutus oli mees, kes kasvatas puid, aga pidi ohtliku viiruse tõttu oma puudesalu maha põletama, aga
need puud olid siiski ju ainult puud. Kui mõni autor täna midagi sarnast
kirjutaks, varitseb teda oht langeda radikaliseerunud puudekallistajate
ühislintšimise alla, mis parata, ajad on muutunud.
Kokkuvõtteks võib öelda, et
see on üks korralik ja kobe jutukogu. Ja nagu ikka juhtub, et mõni lugu on parem,
mõni kehvem, ei muuda see ometi üldmuljet, mis jäi positiivne. Kahjuks jäeti Silverberg
lausa teenimatult ülekohtuselt välja küll omaaegsest ulmeantoloogiast „Lilled Algernonile” (1976),
kuid tema loomingu hilisematel avaldamistel on teeneid nii kirjastusel
Fantaasia kui ka Skarabeus.
Väga hästi on kokku võtnud Silverbergi jutud tõlkija,
laenan lõpetuseks temalt ühe lõigu.
„Teaduslik fantastika on kujunenud tänapäeva omamoodi valmikirjanduseks, mis aina õpetab
ja hoiatab. Enamik fantastidest projitseerib üsnagi täpselt tulevikku meie
kaasaegse inimese ja olukorrad, piitsutab tänapäeva patte ja pahesid tuleviku
rüüs. „Lõppkokkuvõttes kirjutan
ma tänapäeva inimestele, kuid kujutan neid Galaktika rõivastuses,” ütles Stanisław Lem. Nii teeb ka Silverberg. Temagi näeb inimest
staatilisena. Tulevik loob uue elukeskkonna ja uued olukorrad, inimesed aga ei
muutu kuigivõrd.” (lk 212)
GoodreadsLoterii
Kommentaarid
Postita kommentaar