Halloo Kosmos
Hirmu vöönd.
Nõmm ja Co jutusari.
1993. 160 lk.
Seesinane kaantevahe kuulub üsna vähelevinud
kategooriasse – ulmeantoloogia. Jutte, nii lühemaid kui ka pikemaid leidub siin
kokku kaheksa ning esmailmumised jäävad neil ajavahemikku 1959-1979. Ulme on
alati natuke kummaline ja kummaline on ka see, et selles raamatus pole välja
toodud ei ilmumisaastat, kunas eestindati, pidin guugeldama, samuti puudub
tõlkija, toimetaja nimi. Ainus isik, keda mainitakse kui kaane kujundajat on
Anneliis Aunapuu, ülejäänud osas on tume teadmatus. Aga et „Hirmu vöönd” oli ja
jäi selle veidra nimega kirjastuse ainsaks üllitiseks, ei tasu selle üle ka
väga imestada. 90ndate algus oli nagunii üks suur üleminek, ja hea, et niigi
läks.
Esimeses jutus „Rott ja madu” (A. E. van Vogt) kasvatab peategelane
kodus püütoneid, keda tuleb toita rottidega. Kuna käimas on Kolmas Maailmasõda,
kõike napib, hakkab too maokasvataja rotivargaks, aga… satub ise lõksu. Kuidas
nüüd võtta või jätta, oli ja nagu ei olnud ka, õudusena jäi lahjaks, aga sõnum,
mis anti edasi vaatenurga ehk positsiooni nihutamisega, jõudis kohale küll.
Vaid neljal leheküljel anda mõista sõjavastasest hoiakust, selleks ei piisa
ainult valgest paberist, vaja on midagi veel, mis autoril olemas on. Iseenesest
tugev novellett, kuigi keskpärane, lahtiseid otsi jäi ripakile üksjagu, samuti
arvasin kaanepildi järgi ära puändi.
Ray
Bradbury nimi on nii kuulus, et isegi minusugusel pühapäeva
ulme lugejal lõid kohe silmad särama, kui teda lugema asusin. Ent lugu „Ma ootan” oleks võinud
vabalt kuuluda tsüklisse Marsi kroonikad, kuigi seal raamatus seda vist ei
olnud, ei meenu küll. Siin jutus saabub Marsile raketiga meeskond Maalt. Kohe
lüüakse lipp püsti ja hakatakse
omandiõigust jagama, et kellele Marss kuuluma hakkab. Raketi lähedal on aga
kaev, millesse vaatajatega hakkab juhtuma hirmsaid asju. Selline võõraga
kohtumise lugu, ikka väga isemoodi, oli kergelt hirmus ka, aga no ma lugesin
seda esimest korda ju. Hea. Bradbury keel on muidugi väärtus omaette. See
võõras seal kaevus ütleb enda kohta nt
„Olen hämarus ja kuupaiste ja mälestused” (lk 9), kui autor ei oleks olnud
ulmekirjanik, oleks ta võinud olla lootustandev luuletaja.
Alan
E. Nourse`i „Võltsmehed” räägib uurimismeeskonnast, mis veetis
Veenusel kolm kuud, aga ühtki eluvormi ega midagi muud huvitavat ei leitud.
Jutt algab Maale tagasipöörduva laeva
pardalt, kui üks piloot sureb. Kahtlustatakse mingi viiruse levikut, kuid
otsesed tõendid puuduvad. Algab kassi-hiire mäng, mille käigus arst avastab, et
ühe liikme vereproovid ei ole korras, veresuhkru sisaldus 0 ja kreatiininäit
135, selliste tulemuste juures ei saaks inimene elada. Selgub, et pahalased on
meeskonda imbunud, kuid Maale ei tohi nad mingil juhul jõuda. Loona üks paras
triller, küll oma ajastu nägu veidi, aga pooleli ka jätta ei saanud. Natuke
meenutas Lemi Solarist, et seal ka esines metamorfoosi, aga teisel moel, no ja
ei saa välistada võimalust, et Hollywoody filmitööstus on ulmekirjanduselt
eriefekte, ideid laenanud.
Frederik
Pohl käis ilmselt kinos, vaatas ära filmi „Lõputu küünlapäev” ja
kirjutas selle ainetel oma jutustuse „Tunnel linna all”. Kui see ka nii
ei olnud, polegi enam nii oluline,
sest Pohli jutt üllatas oma fookuse suunamisega. Jutus oli aga nii, et
peategelane ärkab igal hommikul, kui kalender näitab järjekindlalt 15. juunit.
Reaalsus on väheke nihkes, mälu veab alt, kuid abi ei ole kelleltki loota,
tekkinud on umbseis. Edasi astuvad mängu robotid, mis on tehtud vasktraadist ja
varustatud inimmõistusega, ning tuleb välja, et elu väikelinnas juhivad
suurkorporatsioonid ja reklaamifirmad. Mida kõike ei tehta raha nimel, kuhu
küll välja ei jõuta, kohutav. Jutt oli muidugi üle Harju keskmise, mida annab
vast iseloomustada ühe katkendiga:
„Juhmistunult, nagu näinuks ta nüüdsama küülikut
torukübarast välja võlutavat, ütles Burckhardt:
„Noh, see lugu polnudki
õigupoolest nii hull, April. Pisut kärarikas vast küll, kuid…” (lk 49)
Ka Clifford D.
Simak lennutab lugeja kuhugi kauguste taha nimetule planeedile, kus maalased
tahavad hakata ülbelt laiama ja laiutama. Jutus „Eelpost” on alguses kõik korras,
jõutakse kohale, tehakse natuke luuret, siis leitakse kohalik humanoid, kes
annab mõista, et te, maalased, ei saa üldse millestki aru. Hoiatust, et sealt planeedilt ei saa enam lahkuda, ei
võeta kuigi tõsiselt, maalased on ju võitmatud, teiste allutamises pole ometi midagi halba. Ühel hetkel hakkab
juhtuma igasugu viperusi… tehnika ütleb üles ja… Autor ise ütleb nii:
„Inimese
mõõdupuu oli piiratud – piiratud asjadega, mida ta tundis, piiratud tema
kogemuste ringiga. Ta oskas end kaitsta ilmse ja ettekujutatava eest. Tundmatu
ja ettekujutamatu vastu oli ta kaitsetu.” (lk 93)
Täitsa kobe jutt oli, ei
kurda miskit. On sisu, nii et tekitas isu kohe autori nimi meelde jätta,
võib-olla teinekordki loeks temalt miskit.
Arthur C. Clarke ja tema „Kogu
maailma aeg” oli samuti ikka väga teistmoodi lugu, millel rusuv järelmekk man.
Jutt on sellest, et Inglismaale saabuvad külalised tulevikust, et lasta ühel pisisulil muuseumist väärtesemeid sisse
vehkida, samuti kõrvale panna raamatuid. Selles ei oleks midagi erilist, kui
ainult… siin jutus pannakse seisma aeg. Samas kumab siit läbi hoiatus külma
sõja eest, ja seda juba 50ndate lõpul kirjutatud loos. Ajarännud ei kuulu just
mu esmahuvide hulka, kuid lugemist see ei seganud. Ehkki jutu idee on selline,
et mõni lobisemishimuline autor oleks selle arvelt võinud avaldada terve romaani,
on Clarke kirjutanud oivalise lühijutu.
James
Ballardi „Hirmu
vöönd” piilub samuti ühe silmaga
tulevikku. Jutu peategelane on tehisintellekti looja, kuid see on ainult taust,
kui ta on tööl end läbi põletanud, ootab teda ees sundpuhkus. Ravimite mõju all
hakkavad ilmuma lagedale peategelase teisikud, hallutsinatsioonid materialiseeruvad,
paraku on kõigil närvid läbi. Rabavat muljet see jutt just ei jätnud, hirmu ka
justkui ei tekitanud, kuid vee sogaseks ajamine tuli küll autoril hästi
välja.
Robert Silverberg on autor, kes kuulub ulmekirjanike suurtükiväelaste hulka. Tema jälgi
ajades ma üldse selle raamatuni jõudsingi, olgu tõlkija(d) siinkohal kiidetud, tänatud. „Eksikülaline” on selline jutt, mis
annab juba lühiromaani mõõdu välja, räägib ta siis sellest, kui maaväline olend
satub kosmoselaevale ning jõuab Maale. Kontakti loomine, abi otsimine läheb sel
võõral üle lootuste nigelalt, kuid ulmes ei ole miski võimatu. Tekitab
hämmeldust autori suhtumine võõrasse, kui tavaliselt on humanoidid ikka keski,
keda tuleb vastu võtta hambuni relvis, siis Silverberg kujutab külalist üsna inimlikult.
Koduigatsus ja üksinduspelgus ei
tohiks küll kellelegi võõrad tundmused olla, aga mine sa tea. Jutuna,
arvestades et autoril on ka kehvemaid, oli see üks paremaid, ei valmistanud pettust.
Üle hulga aja oli täitsa
tore lugeda sellist vanakooli ulmet, avastada kirjanikke, kellest ei olnud
varem kuulnudki ja sattuda võõrastesse kohtadesse. Kui millegi üle siiski
nuriseda, oleks ju võinud olla autorite kohta kas või lühitutvustused, nagu
antoloogiates on tavaliselt kombeks. Tundub, et kuidagi kiirustades on see
raamat tehtud ja ega lugemine ka kaua aega võtnud, kuid samas pakkus võimalust
avardada silmaringi, millest ei saa ju ometi keelduda.
P. S. Kui see postitus oli Facebookis
Lugemise väljakutse grupis natuke aega üleval olnud, tegi Jüri Kallas sinna
alla kaks täpsustavat kommentaari. Esiteks, selle raamatu väljaandmise taga oli
Mario Kivistik, ja teiseks: kirjastus Nõmm ja Co ei tulnud mitte tühja koha pealt,
vaid kasvas välja kirjastusest Kärp, mis andis kunagi välja legendaarset ajakirja
„Mardus”. Vot nii!
Kommentaarid
Postita kommentaar