Herman Sergo. Viis aastat võõra nime all.

 



Herman Sergo. Viis aastat võõra nime all.

Eesti Raamat.

1992. 160 lk.


Teisest maailmasõjast on palju kirjutatud, tundub, et mõnele teemale aastad ei loe. Sõjatee tuli läbi käia ka Hiiumaal Käina vallas Jausa külas sündinud Herman Sergol. Meremehena sattus ta 1944. aasta augustis Kroonlinna, edasi tuli lühemat aega üle elada Leningradi blokaad, sealt viis tee teda juba kaugemale. Muidugi mõjutas Sergo käekäiku kohtumine Eesti NSV Ülemnõukogu saadiku Aadu Hindiga. Venemaa pakasest pääsemiseks liiguti lõuna osariikidesse, kus moodustati omamoodi kalurite artell. Eluolu Taškendis oli nagu Ilfi ning Petrovi aegses Odessas. Tagantjärgi võib see naermagi ajada, aga kui sind ikka varastatakse kaugel kodumaast puupaljaks, on asi naljast kaugel. 

Imelik küll, aga Sergo otseselt rindele ei jõudnudki, kuigi ta üritas. Üks põhjus oli tervis, mis alt vedas. Läks nii, et rongiga järgmisse kogumispunkti sõites ta haigestus, ja kui kolmandal päeval meelemärkusele tulles ütles voodiserval istuv õde talle: Tere hommikust, Artemi Vassiljevitš Volk, valdas sergot hämming. Muidugi oli rongis kogu Sergo varustus... kaduma läinud, kuid põuetasku jäänud rühmakaaslase dokument oli ainus niidiots, mille järgi ta oma uue nime sai. Artemi nime all jätkus tema sõjatee kuni Viiburi linnani välja. Uueks ametiks - luuraja, kes pidi vaenlase raadiosaateid pealt kuulama. Lõplikult õnnestus Sergol end rehabiliteerida alles aastal 1947. Raamatu kondikava sündis uurija juures, kus autor kirjutas seda seletuskirjana pool päeva ja terve öö ka veel takkaotsa. 

Tegemist oli pigem maheda kui kareda lugemisega. Kartsin hullemat, et on üks hirmus tapatalgu vms, aga oli pildiseeria ühest inimsaatusest. Üldse oli seda hirmutunnet siin omajagu, kedagi usaldada ei saa, iga koputus tegi valvsaks, aeg oli jube. Kuid Sergo ei olnud allaandja tüüp, samuti tuli talle abiks keelteoskus. Kuid teiste tegelaste seas oli ka üks tõlk hüüdnimega Herr Dummkompf, kes pääses läbi, oskamata sõnagi nõutavat keelt. Mis keelesse puutub, siis ega neist hiidlastest alati täit sotti saa. Kohtumist usbekitar Nadjaga kirjeldatakse siin nõnda: 

"Mõne päeva pärast Nadja tuligi. Ajas päikeseloojangu ajal oma kimli täielt sõidult otse meie lõkke äärde ja hüppas sadulast alla. Pikapatsiline, mustasilmne, naerusuine ja tõmmu. Ümarates põskedes pisikesed lohud. Rätik kukla taha sõlme seotud ja kederluudeni ulatuvad püksid lühikese seeliku all. Jalas kollasest  nahast sandaalid, mis meenutasid hiidlasti pätte." (lk 68)  

Muidu täitsa tahe kirjeldus, aga kes siis ütleb jalanõude kohta "pätte", kuid jah, vana hiidlaste keel juba on selline. 

Raamat pidi üle kahekümne aasta oma ilmumisaega ootama, kuigi midagi otseselt ideoloogiliselt vastukarva siin ei olnud, aga see tobe tsensuur. Kui tavaliselt on Sergo, nii vähe, kui ma teda lugenud olen, selline kirjanik, kes kirjutab natuke iseennast igasse teosess, siis siin on tema autobiograafiat kõige rohkem. Kui raamatukogu läks üle kontaktivabale klienditeenindusele, siis alguses turtsatasin, et ei-no-mida-värki, jälle! Pärast nende üleelamiste lugemist, millest siin räägiti, hakkas päris piinlik.   


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.