Herman Sergo. Ahvatlev leetseljak.


 


Herman Sergo. Ahvatlev leetseljak. 

Eesti Riiklik Kirjastus. 

1962. 64 lk.


Mis asi see siis nüüd oli? Turtsatas mulle pähe esimene küsimus, kui olin selle brošüüri lugemise lõpetanud ja tegin põgusa tagasivaate. Tegelikult on nii, et juba viimased poolteist kuud olen Sergo lipu all jungana seilanud. On plaan lugeda tema raamatud kaanest kaaneni läbi, nii palju, kui neid raamatukogust saadaval on. Praegu peaks üle poole teekonnast olema läbitud, seesinane on seitsmes sadam, kus otsad said kinnitatud. Näinud seda raamatut, tekitas esmamulje pisut ärevust. Pilt pealkaanel (Heinz Valk) meenutab omaaegse ajakirja Pikri veergusid. Neid illustratsioone jagub ka lehekülgedele, ikka samas laadis, must-valgelt ja tähendusrikkaid grimasse esile manades. Kuid tegemist ei ole siiski pildiraamatuga, vaid satiirilise jutustusega, mille aeg-ruum peaks olema 1960ndad ENSVs.

Lugu räägib kahest abielupaarist, kes satuvad elu hammasrataste vahele. Et see on nii vana raamat ja siin on ainult blogi, kus kedagi eriti ei käi, siis natuke refereerin sisu ümber. Peategelased on Merike ja Oskar ning Enn ja Sirje. Enn oli korralik meremees, kelle naine väidetavalt läks sõjasegaduses sakslastega kaasa. Viimases hädas kukkus Enn jooma, aga leidis endale paarkümmend aastat noorema naise, Sirje, kellega abiellus ja neil sündis poeg Ülo. Ka Merike on endale leidnud sobiva kaasa, kes endise madrusena töötab nüüd sadamas lihttöölisena. Pärast aastatepikkust vaheaega kohtuvad Merike ja Sirje reisilaeval "Pobeda", mis sõidab Leningradist Euroopa kaudu Odessasse. Muidugi abikaasade meespoole esindajad kodus, nii et võimalus sarvi teha on kui maast leitud. Samas hakkavad sõbrannad tihedamalt suhtlema ja otsivad võimalusi, kuidas teenida hõlptulu. Merikese mees Oskar käib mööda maad ja ostab kunagistelt meremeestelt või nende leskedelt ja järeltulijatelt valuutat ning väärisesemeid kokku. Seda kraami hakatakse Ennu kaudu, kes kaugsõidukaptenine käib välismaal, Rootsis või Inglismaal maha müüma. Reisilt tulles toob Enn kaasavõetud nimekirja alusel aga uusi ehteid jne. Teisisõnu, pannakse püsti konveier. Eks iga pidu saab kord otsa, nii jääb rumala juhuse tõttu vahele ka see väike seltskond sulisid.

Üllatav oli, et kunagi on üldse ilmunud selline vihik alapealkirjaga "Kommunismiehitaja moraalikoodeksi teemadel".Tuleb tunnistada, et see ütleb juba nii mõndagi ära. Guugeldasin natuke ja selgus, et samas sarjas on kokku ilmunud neli raamatut, kõik erinevatelt autoritelt. Kui juba nii kavakindlalt on aines määratud, siis on lugemine ainult omal vastutusel. Ma ei saa öelda, et oleksin pettunud. Sotsialistlik realism oligi selline, nagu siin on välja toodud, ehk kuidas igandid pidid uuele korrale ruumi tegema. Kas  need naistegelased just sellised võisid olla, nagu siin kujutatud, selles osas ma väga kindel ei ole. Raske on uskuda, et Sirjel oli oma lapsest täitsa ükskõik, ükski naine ei saa nii jahe olla, aga Sergo teda nõnda ometi kujutas. Žanr nõudis, et oleksid tegelased, kes on ei millekski kasulikud, kelle moto on - parem üks päev hunt kui kogu elu lammas olla. Kuna Sergo ikka aeg-ajalt harrastas moraali jutlusi varjatult või varjamatult pidada, siis ebaaususe kohta meenub mulle ka üks epistel, mis siin raamatus on küll teises sõnastuses kirjas, aga minu kuuldud versioon kõlab nii: mida külvad, seda lõikad, külvad tuult, lõikad tormi.

Panen siia lõppu ühe mõttarenduse tektsinäitena ka juurde, et natuke aimu saada, millega raamatu tegelased kokku puutusid.

"Vana meremees tundis, et ta pole oma perekonna poolt ära unustatud. Et Sirje, hoolimata nende suurest vanusevahest, on talle truu ja tähelepanelik naine. Mis sellest, et tal on ka puhtnaiselikke nõrkusi. Iga inimene, kes on naisena sündinud, tahab ju ometi kaunis ja veetlev olla. Selleks on vaja peale looduselt saadud andide ka ilusaid riideid ning ehteid. Kuid ilu, rõivad ja ehteasjad pole ju ometi selleks, et neid kodus peidus hoida. Näitleja soov on, et tema kunst kogu saalitäiele inimestele naudingut pakuks, luuletaja viib oma hinge ilu ja tunded raamatu näol veel suurema auditooriumi ette, romaanikirjanik ei peida oma käsikirja laualaekasse. Miks siis mitte ilus naine, kelle välimuses, maneerides ja rõivastes peitub ka hea hulk tema omaloomingut, ei peaks tahtma end teistele inimestele näidata. Selleks läheb ta sõbrannade poole, kohvikusse, restorani, aga ega rahagi teenita selleks, et see sahtlisse sulgeda." (lk 46-47)


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.