kolmapäev, 6. jaanuar 2021

Meelis Kraft. Saared.



                                                                    

Meelis Kraft.

Sooroheline OÜ.                                                                                    

2020. 224 lk.


Eesti ulmes kohtab huvitavaid asju. Viimane trend näikse olevat omaalgatuslik kirjastamine. Et Hargla juba ammu kuskil kõrgemates sfäärides kulgeb ja Raudhamba kirjastuse alt raamatuid avaldab, ei üllata ilmselt kedagi, see oli lihtsalt asjade loomulik käik. Järgmisena lahkus Fantaasia tiiva alt Joel Jansi ning Maniakkide Tänava tandem, nemad panid aluse kirjastusele Lummur. Nüüd on esimese üllitise oma kulu, kirjade ja lähedaste abiga trükki saanud ka Meelis Kraft alias Meelis Ivanov. Tegemist on jutukoguga, millest leiab lugemist tervelt seitsme loo jagu. Teemade spekter on päris kena, lausa mitmekülgne - armastusest reetmiseni, satutakse minevikku ja tulevikku, pakutakse utoopiat ning düstoopiat, antakse rohkelt fantasyt ja natuke õudust. Sirvisin viimast ulmesülemi veebipõhist häälekandjat Reaktor (detsember, 2020), milles on Karftile lausa kahel korral tähelepanu pööratud. Lugeda soovitan mõlemat, nii Triin Loide intervjuud kui Reidar Andersoni arvustust raamatule. Olgu siis mainitud ka seda, et jutud on valminud ajavahemikus 2017-2020. Reidari avustust ma ise ei lugenud, sest ei tihka seda teha enne, kui oma postitusehakatis pole faili saanud, küll pärast loen. Panin lood avaldamise järjekorras kirja, lisasin paar ääremärkust ka kõrvale ja siin nad on.

"Cali Mobilia" viib lugeja 90ndate alguse Saaremaale. Minajutustaja töötab psühhiaatrihaiglas, valmistub sealt juba lahkuma, et liikuda edasi karjääriredelil, kui üks vanem kolleeg pakub talle kausta kummalise materjaliga. Lapates koltunud lehti toimikus, selgub, et kunagi on sattunud sinna asutusse keegi võõras Eleash. 

Ma nüüd ei kujuta ette, kes võiks olla selle jutu otsene sihtgrupp, kas põhikooli keskmine või vanem aste, jään siin vastuse võlgu. Oleksin ma lugenud seda teksti põhikoolis vahetunni ajal, paneksin tunnist pausi, et lõpuni lugeda, aga hetkel, nagu ma olen, kool ammu seljataga, kehitan nördinult õlgu ja kirjutan neid nurjatuid ridu siin. Ei, tegelikult on lugu hea, ainult teostus jäi kohati nõrgaks. Üks hea jutu tunnus on ju see, et vorm vastab sisule, kuid siin on õigem on öelda, et ootasin midagi muud. 

Jutu keskosa moodustab kladest leitud tekst, mida antakse edasi otsekõnes. Alguses arvasin, et siin on mininäidend, vormilt ta seda meenutas, aga ei olnud, oli hoopis kolme päeva ülekuulamise protokoll. Lugesin edasi, tuli välja, et see on siiski kaunikesti konstrueeritud keskpärane dialoog, ei enamat. Kusjuures, seda kahekõnet on ligi 17 lehekülge, mis on väga julge tegu debüüdi juures. Eks saab ka sedasi, loomulikult, aga kas see, mis toimus vaimuravilas, ei oleks proosas edasiantuna huvitavam olnud, ehk oleks. Jään heldinult meenutama Randle McMurphyt raamatust "Lendas üle käopesa". Kuigi oli head ka siin. Ehkki ma jutuga Saaremaad väga ei tajunud, suutis üks kõrvaltegelase lause seda ette manada, saarlaste aktsent on juba kord vastupandamatu: "Ei ole, aga kõik mo lambad on kadunud. Ega teie pöle lambaid näinud?"  (lk 32). 

Ja loo lõpp, kus noored hakkavad päikeseloojangut vaatama, kõlab nagu tehtud klišee, aga... samas oli see mõnus romantiline. 

Kuid kõige parem on jutu algus, kus kirjeldatakse vana fotot, nagu pilt pildis. Raisk! Midagi nii head ei ole ma eesti ulmes tänavu veel kohanud.

"Katkise torni linn". Oli täpselt selline lugu, et alguses ei saanud vedama, kui aga sai, tuli juba lõpp kätte. Ja maailma ehitamine kippus ka natuke pikaks venima. Ent tegelaskond - seksuaalvähemused, lesbid. Lesbid ulmes, ei noh, on nüüd küll midagi enneolematut. Korraks läks asi... kuidas nüüd öelda, erootiliseks, näidati katmata naise ihu, tehti seda küll häbelikult, sordiini all, kuid siiski, tekitas elevust, sünnitas kõlvatuid mõtteid... Poliitikute tögamine andis asjale küll jumet, aga et tegelased said vähe ruumi, siis suuremat, laiemat ega sügavamat lõppmuljet ei pakkunud. 

"Tagasipöördumine kummitavatele randadele" tuletas esimese hooga meelde Jack Sparrowi hulkumisi ilmameredel. Siin jutus tuleb Stace Shelli nimelisel mehemürakal hakkama saada erinevate paralleelmaailmade vahel rändamisega. Ta saab ka. Jutt ise on selline laheda minekuga meelelahutus, mis on kirjutatud seiklusjutu saterkuues. Ei jäänud venima ega miskit, kuigi rüübati ka viskit.

"Ühtegi üleliigset inimest" virutab lugeja kuhugi, tont teab kuhu, ilmselt kaugesse tulevikku ja jõuab lõpuks tagasi tänapäeva. Tulevik, mida näidatakse, on kalk ja kõle, seal puudub igasugune empaatia, kõike ja kõiki kontrollitakse, ühesõnaga, too koht pakub ainult ebamugavust. Väga mugavalt ei tundnud ma end ka lugedes. Kui ühes eespoolses lühijutus kulutab autor poole jutu mahust maailma loomisele, siis siin, kus seda just rohkem vaja oleks olnud, jääb ta kidakeelseks. Seal kohitsetud tulevikus on mingid sektorid ja seinad, millest saab jooki võtta, aga kuidas see ühiskond on üles ehitatud või toimib, sellest ei saa midagi teada. Ja kui asi hakkab juba ilmet võtma, lõigatakse nagu noaga jutt läbi, ta lõppeb kõige põnevama koha pealt. Lugeda oli muidugi hea.

"Viimane vastulöök" näitab jälle positiivset tulevikku. Vahemere saarel elavad inimesed, kes on pikaealised, nende eluiga küündib üle saja aasta, aga vanus ei takista neil oma lemmikmuusikat kuulata. Vastamisi satub kaks fännileeri, ühed kuulavad tümakat, teised Iron Maidenit ja muud metalit. Tuleb tunnistada, et metallistide ja diskohuviliste vahel on esinenud nügelmisi ka päris elus, ja mitte väga kauges minevikus. Antud jutus on autor ära tabanud selle, mis teeb lühiproosast lühiproosa, nimelt: jutus esineb - konflikt.

 "Pasir Hiju saare saladus" võib alguses täitsa ära petta. Jutt algab pandeemia levimisest, inimkond on sattunud kriisi, ning saab lugeda, mida  hakatakse ette võtma. Peategelane sõidab Filipiinidele, et alustada kohalikke vaktsineerimist. Kuid seal saarel, need paljad amatsoonid, jaa. Jutt rullib kiht-kihilt lahti nagu sibul, olin üleni üllatunud. Lugu lõppeb jälle kraftilikult, "poole lause pealt", kuid see eest jätab lugejale ruumi edasi mõelda. Minu tagasihoidliku arvamuse järgi on see autori hooaja tippmark siin kogus. Just selle jutuga sai ta oma tekstimootori täistuuridel tiksuma. Hea töö.

"Hüvasti, sõbrad" toob lugeja tagasi Eestimaale. Ta küll ei ole, aga võiks minna lahtrisse, "ma tean, mis sa tegid suvel 20 aastat tagasi". Väike seltskond saab kokku, et uuesti läbi käia mälestused, kus midagi läks valesti. Õudus oma ebasurnutega ei ole just mu lemmik lugemisvara enne magama heitmist, kuid ei saa salata, et jutt on põnev. Lahtiseid otsi muidugi jääb ripakile, mis siis ikkagi juhtus ja mis tegelastest edasi sai? Aga kui arvestada seda, et õudust ei tasu väga analüüsida, ta ongi ainult õudus õuduse pärast, et tekitada hirmu, siis "Hüvasti, sõbrad" täidab oma eesmärgi. 

Lõpetuseks pean veel lisama, et raamat on kena, seda isegi minu jaoks, kes ma ulmega väga harva kokku puutun. Keerasin ta ajalehe sisse, sest need kaaned on sametised ja pehmed, tunduvad nii õrnad olevat. Lugemise ajal oli ta paras nutsakas, aga lugude nautimist see mõistagi ei takistanud. Ja lugeda oli hõlbus, keel on lihtne. Näiteks selline koht ajas juba naerma: 

"Vean kihla, et sa ostsid selle ACxDC särgi Sydney hiinlasest tänavakaubitseja käest ja arvad nüüd, et sul on uhkelt seljas Austraalia kõige kuulsama bändi ehk AC/DC särk," irvitas Jack mulle näkku, ajas sõrmed hevimehe moodi harali ja nõksutas millegipärast pead nagu tüüpiline Elvis Presley kloon Las Vegases. (lk 120) 

Selliseid killurebimisi oleks võinud isegi rohkem olla, proosa ei pea ilmtingimata olema põsed punnis ja higipiisad otsa ees tõsine, Kraftil ei ole ka. Et tekst on kahe toimetaja käe alt juba läbi käinud, siis suuremaid apsakaid ei kohanud, kirjaveadki võiks ühe käe sõrmedel üles lugeda, aga pole hullu, alguse asi. Päris kindlasti ei ole autor oma viimast sõna veel öelnud, järgmise raamatu käsikiri pidi samuti ootel olema, samas ei saa välistada mõne siinse loo jätku tulevikus. Fantaasiat näib autoril olevat. Loodan, et mõni selle raamatu lugu saab ka Stalkeri auhinna jagamisel märgatud.




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar