Läbi valu ja vaeva.





Läbi valu ja vaeva.
Koostajad Joel Jans ja Jüri Kallas.
Tlk Rauno Pärnits, Priit Kenkmann,
Jüri Kallas, Ahti Tamm ja Martin Kirotamm.
Ulmeguru ulmesari.
2020. 329 lk.
Pidin selle raamatu äärepealt maha magama. Mäletan küll, et korraks nägin teda facebooki ajajoonel, jõudsin veel laigi alla panna ja sinna ta kadus. Pidev uudistevoog võttis oma. Ja kui ei teaks, et see on ulmejuttude antoloogia, võiks teda pidada nt teaduslikuks lektüüriks aastast 1975. Kaanepilt ei ole kahjuks eriti köitev, vähe sellest, et puuduvad värvid, ei kohta pildil kujutatud episoodi üheski jutus, aga see selleks. Ants Jaanimägi illustratsioon oli siiski meeldejääv, ja kaane järgi ei saa sisu üle otsustada. See eest sisu on siin metsikult. Raamatus on 14 lugu meilt ja mujalt, lähemast ning kaugemast minevikust, leidub nii lühikesi kui keskmise pikkusega palasid, haugates väikeste ampsude kaupa, jagub lugemist mitmeks õhtuks.
Kui nüüd viivuks sisukorda sirvida, teeb otsa lahti Maniakkide Tänav. Minna tagasi juurte juurde, see on hea mõte. "Läbi valu ja vaeva" näitab eestlasi oma, mitte just kõige parematest külgedest, aga mis parata, sellised me juba oleme. Küll tehakse tünga üksteisele, tõmmatakse nahk üle kõrvade või jäetakse midagi tegemata. Et Maniakkide loodud maailm tõi silme ette Kivirähki "Rehepapi" ajastu, oli lugeda üsna lihtne, kartsin hullemat.
Kir Bulõtšovil on peale "Kolmanda planeedi saladuse", mis ta kunagi kirjutas, veel saladusi. Näiteks jutust "Päästke Galja" ei olnud mul varem üldse aimu. Mis puutub vene ulmesse, siis osa sellest võib võtta kokku ühe sõnaga - tsoon. Lugemine on nagu külastaks tsooni selles kuulsas filmis, muuseas, seda tehakse ka siin jutus, kusjuures veel väga edukalt.
Krafinna lugu ei olegi nagu otseselt lugu, ta on selline, laadis "Tulin linnast. Lumesadu.", meeleolutsev proosa laast "Kuidas lõhnab kohv". Huvitav vaheldus, hea sõnakasutus, kuid kaob pikemate tekstide kõrval peagi silmapiiri taha.
Robert Reed kirjutas vahva seiklusjutu "Suvekuru draakonid", mille kohta ma tahtsin juba öelda "Ükskord Metsikus Läänes", aga pagan, nad sõidavad seal ju kaamelitega ringi. Millised pöörangud ikka see autor on välja mõelnud, jaa, tema peale ei saa üldse kihla vedada, et nüüd juhtub nii, tema teeb ikka naa.
Eelmine aasta lugesin vendade Strugatskite juttu "Kauge Vikerkaar", ilmunud kogumikus "Keskpäeva varjud" (Fantaasia, 2015). See oli seal raamatus parim jutt, nüüd tuli see jutt uuesti meelde, kui lugesin siit raamatust Miikael Jekimov lugu "Viimane vahitorn". Jah, ka eestlased on hakanud hästi kirjutama, täitsa sünge tulnukate rünnak on kirja pandud, ja see tolvanist usufanaatik seal, samas jube.
Szymun Wroczeki varjunime kannab tegelikult Dmitri Ovtšinnikov, kes on ilmselt rohkem tuntud raamatuga "Piiter", ilmunud sarjas "Metro 2033" (autoritutvustusest). Siin avaldatud lühijutt "Hüpoteek" on üpris võigas lugu elundidoonorlusest. See vähene, mis ma lugenud olen, selle pealt võin öelda, et osa uuemast vene ulmest ongi selline - külm ja kõle. Olgu siis paar lauset ka siin ära toodud: "Lööminguks läheb just siin - võllapuude kägisevas vaikuses, kollaste müüride ja lillakate laipade keskel. Büökka ohkas raskelt." (lk 115)
Kui juba venelastest juttu oli, tasub mainida ka seda, et nad okupeerisid kunagi Eesti alad. Teiste objektide seas rajati Tartusse Raadi sõjaväelennuväli. Selle alla kaevati tunnel, mis oli ühendatud lihakombinaadiga. 90ndatel käsid seal tunnelites kohalikud virutamas kõike, mida võtta andis. Ühest sellisest maa all käimisest räägib Mart Raudsaar oma jutus "BR-2m". Viimase peal lugu, oli jube, oli hirmus, lõpp tundus, et jäi isegi pisut irvakile, justkui ootaks veel järge, aga ei usu, et seda edasi kirjutatakse. Pole enam neid tunneleid ka, sissepääsud on ammu kinni aetud ja sinna kohale ehitati Eesti Rahva Muuseum.
Hoopis rahulikumalt algab aga Stanley G. Weinbaum jutt "Muutuvad mered". Siin on olemas selline - mõnus vanakooli tiksumine. Ta on kuidagi salongilik, kui nii võib määratleda. Pole ka ime, jutt ilmus esmakordselt aastal 1937. Kui Trooja sõda algas ühe naise pärast, siis siin suudab üks naine sõja puhkemise ära hoida.
Joel Jans kihutab samuti ajas tagasi, aga jääb pidama kuhugi, pakun, et 18. sajandisse. Millegipärast arvasin, et siin kohtab aurupunki, kuid isegi tuukrikell töötas ainult kondiauruga. "Parun ja Virma" räägib väikest viisi patuelu elavast mõisnikust, kellele läheb tema uudishimu kalliks maksma. Hoogne tekst, seikluslik, hea lugemine.
Ondrej Neff oli täielik üllatus. Olen kuulnud, et kiidetakse tšehhi õllet, aga tšehhi ulme, see on midagi ennekuulmatut. "Valge jalutuskepp, kaliiber 7,62" räägib tulnukate rünnakust, kuid ta on põnev, pingeline, lihtsalt käest-pandamatu.
Ja jälle juhtus nii, et üks lühijutt jäi teiste varju. Helju Rebane kirjutas küll robotitest jutu "Ootamatu edu", aga mingit edu, et ta kõnetaks või nii, ma sedapuhku ei hoomanud. Kuid tore on teada, et leidub ka Eestis naisautorite hulgas neid, kes ulmet kirjutavad.
Bruce Bethke kohta öeldakse, et tema on pannud aluse ühele žanri alaliigile, sama nime kannab ka tema jutt "Küberpunk". Laheda kalopiga ja noortepärase keelekasutusega jutt häkkerite sigatsemistest.
Kui keegi võiks tänapäeval veel skandaalitseda, siis on see ( : )kivisildnik. Ma ei teadnudki, et ta ulmet kirjutab. "Õilis pedofiil sisepaguluses" jääb jutuna küll kuhugi äärealale, aga kirjutada autor oskab. Ma ei ole ( : )kivisildniku tegemisi väga jälginud, meenub, et ta kunagi lasi luuleharrastajaid läbi hakklihamasina, ta lausa rämetses. Ja siin jutus on tal hammaste vahel kirjandusteadlane Aare Pilv, ilmselt mingi kitkumata kana.
Kogumiku lõpetab J.-H. Rosny-vanem, keda mäletan raamatu "Võitlus tule pärast. Hiidlõvi" järgi. Ka siin jutus (Xipehuzid) minnakse ajas tagasi tuhat aastat enne esimest tsivilisatsiooni, juba siis ründasid maad tulnukad, leidus nendegi vastu rohtu. Pisut pika soojendusega lugu, aga kui hoog juba sees oli, siis läks ludinal.
Rõõm on tõdeda, et on ilmunud üks kobe ulmeantoloogia. Et mõni lugu jäi varju, mõni rohkem esile kerkis, on vaid minu isiklik arvamus, keegi teine võib hoopis vastupidi arvata, nii juba on. Kui kolm lemmikut valida, siis minu jaoks on need Robert Reed, Mart Raudsaar ja Ondrej Neff. Ega teised ka väga kehvad ei ole, kuid need olid pisut rohkem meele järgi. Jüri Kallas on kirjutanud ka asjalikud autoritutvustused, kopsaka ees- ning järelsõna, millles vaadeldakse, mis on ulme ning antakse linnulennul ülevaade žanrist. Koostajatel on hea maitse, leitud on väga eriilmelised lood. Mõne teise antoloogiaga siin väga võrrelda ei saa, või kui siis… Kunagi ilmus Mario Kivistiku kureerimisel ajakiri "Mardus", hiljem sai sellest jutukogumik, mis lõpetas ilmumise aastal 2004. Praegu näib, et seesinane väljaanne on "Marduselt" teatepulga edasi võtnud, et ajada juba oma rida.





Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.