Stanisław Lem. Solaris. Eeden.



Stanisław Lem. Solaris. Eeden.
 Tlk Aarne Puu.
 Eesti Raamat.
 1989. 352lk.

No oli see alles raamat. Siin on siis kaks romaani, mis räägivad kontakti loomisest maavälise olendiga. Kosmoses on Solarise nimeline planeet, mida on uuritud juba terve sajand. Välja on mõeldud isegi vastav teadus – solaristika. Aga tulemust pole saadud muhvigi. Mida kujutab endast too kauge ja võõras planeet? Planeet, kus laiuv ookean käitub nagu ise heaks arvab. Peategelane Kris Kelvin saabub Solarisel asuvasse baasi, kus ootavad teda Jüri Järvet, ei, Snaut ikka ja Satorius, või kas ikka ootavad. Juba alguses on kõik kuidagi... kummaline. Teadlased uurivad, teevad katseid, aga tegelikult uurib planeet hoopis teadlasi.

Harey on Kelvini kunagine pruut. Baasis juhtub imelikke asju. Kelvin kohtub Hareyga, kes peaks olema ammu surnud. Ühes vestluses küsib Harey:

„Aga kas on veel selliseid planeete?” „Kes teab. Võimalik, et on, kuid meie tunneme ainult ühte. Igal juhul on see midagi väga haruldast, mitte selline nagu Maa. Meie, meie oleme tavalised, oleme maailmaruumi rohuliblekesed ja uhkustame oma tavalisusega, mis on nii üldine, ja olime arvamisel, et sellesse mahub kõik. Selle lihtsutsatud ettekujutusega asuti uljalt ja lõbusalt teele kaugustesse: teised maailmad! Ja mis seal siis nii erilist nendes teistes maailmades on? Kas meie alistame neid, või nemad vallutavad meid, see on kõik, mis nendesse armetutesse peadesse on mahtunud... Ah, mis sest rääkida. Pole mõtet.” (lk123)

Lem on kirjuatnud midagi meisterlikku. Romaan valmis aastal 1960, kui algas kosmoseajastu, mis on oma pitseri ka siia jätnud. Aga ikkagi, panna oma tegelased vastamisi kosmose, üksinduse, iseendaga – võimas. Seda raamatut võib mitu korda lugeda ning alati midagi uut avastada, ta on endiselt värske. Samas, lihtne ta ei ole, pigem kergelt masendav, kuid tihke.

Kohe tuli üks varasem jutukogu meelde (Ijon Tichy). Kui nüüd võrrelda, Ijon Tichy on selline ketsid, tagi ja hoogne garaažibänd, Solaris aga eeldab juba triiksärki ja lakkkingi, ta on pikaldane sümfoonia. Lugeda tahtsingi seepärast, et kunagi nähtud A. Tarkovski film jäi kuidagi segaseks. Üllatav, et raamat ja film nii palju kokku langevad, „Väljasõit rohelisse” ja „Stalker” olid küll nagu öö ja päev. Vähemalt sai esimene lugemine läbitud.

„Eeden” on sootuks teisest puust. Ta on selline, laadis "Seiklusjutte maalt ja merelt" poistekas. Pärast lennuavariid satub kuueliikmeline meeskond planeedile Eeden. Too koht ei ole pooltki nii sõbralik, kui võiks nimest eeldada. Mingil määral õnnestub kontakti saada kohalikega, aga seal on ka tsivilisatsioon, mis jaguneb juba klassideks, meenutab Maad. Vähemalt näitab meeskond üles mehisust ja sooritab äralennu. Eeden sobib kaanel määratud kategooriaga „põnevik” isegi rohkem kui Solaris. Kui üks mõjub lummavalt, siis teine tekitab pinevust.

Loomulikult tasub ära märkida, et tõlge on laitmatu. Paar aastat tagasi ledisin raamatukogu riiulilt Aarne Puu luulekogu „Ring on nii pikk”. Luuletajatel on keelega ilmselt mingi oma teema. Aga lugemissoovitust ma kergekäeliselt ei anna. Kes otsib kosmoselugu, kus oleks madinat ja müdinat ehk meelelahutust, tasub Lem lugemata jätta. See raamat tahab rohkem süüvimist.




ERR



Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.