Jüri Kolk. Esimene malbe päev sel aastal.

Jüri Kolk. Esimene malbe päev sel aastal.
LR 25.
2018. 80lk.

Killukesi meilt ja mujalt

Lugesin, läks paar päeva mööda ja enam ei mäleta, mis see nüüd oli.
Raamat – jaa, lühiproosa – loomulikul, aga... ja siis tuleb see tobe
"aga", millest ei saa üle ega ümber. Meenub vaid, et lugeda oli hea,
tekst(id) ei hakanud vastu, kuid kolki ei saanud.
Autor oskab sõnaga ümber käia, tal on oma käekiri, lugejad, tekstid, mille
eest saadud auhindu nii luule kui ka proosavallas, aga kuidagi ei haakinud
mind seekord. Võimalik, et lugesin ka liiga pinnapealselt, võimalik, et
Kolk tahtiski kirjutada nii, et ei jääks kuhugi sügavamale kauemaks midagi
vintsklema.
Samas, kui kogu seda virtuaalset sotsiaalmeedia peavoolu, mille mõjusfääris
ollakse, hoiab püsti üks suur pealiskaudsus, siis miks ei võiks kirjanik
sellest lõiva võtta.

Aga jah, üht-teist tuleb meenutades siiski pinnale. Lappasin veel korra
raamatut, et siis veenduda, kõige lühem jutt (Kelluke) on tõesti ainult kolm
lauset, üks pikemaid (Kamm) kolm lehekülge. Ülejäänud jäävad sinna vahele,
keskmiselt ühele lehele, see on selline mõnus maht ka lühiproosale.
Iseasi, kas jutt nende kohta jälle paslikult kõlab. Klassikalise
loojutustamisega, kus on sündmustik ja tegelased, Kolk ei tegele,
kuigi ta seda valdab. Näiteks lugu "Raadi", kui Tartut külastas 1994.a
Poola president, kuulub selliste hulka, mis täitsa kannab.

Aga oli vesteid, kus kohati kippus tekst kuidagi arutlevaks minema,
et mitte öelda venima jääma. Selle vastu aitas muidugi lühidus.
Lisaks sellele see Kolgi oma hääl. Tegelikult pole vahet, mis vormis
ning millest ta kirjutab, igas jutus oli see autorimina kui kohalolu
äratuntav. Kunagi ta kirjutas ühe luuletuse, kus ütles, et kui sõnu ei
oleks, siis ta luuletaks haamriga. Eks ta ole, midagi sarnast tema laad
ju meenutab, selline pisut raiuv ja rahutu, olgu ta siis Tartus või Visbys.
Peale lugemist tuli mulle meelde Tarantino. Ühes tema filmis sõideti postitõllaga
lumelagendike vahel, olid tegelased, natuke tegevust ja palju jutuajamist,
millegipärast see võte meenutas Kolgi laadi, ei oskagi kommenteerida, miks.
Olgu kuidas on, igatahes võiks eesti kirjanikke LR avaldada tihedamalt.


Tartlased

Kõnnin mööda tänavat, tartlased tulevad vastu. Täiesti tavalised,
tüüpilised tartlased. Samas, mingi kahtlus ikka jääb. Nagu oleks
mingi aktsent, mingi vaevuaimatav hõng, mingi imelik aura, mingi
detail nende riietuses - mitte selline, millele oskaksin konk-
reetselt osutada, pigem teatav kripeldus ja nihe, mis viib mõttele,
et äkki on kadri- või mardipäev. (lk31)

ERR (kolm lugu)

Sirp

Müürileht

Postimees

Eesti Päevaleht

Loterii

Trakyllmaprokrastineerinj2lle

Laiapea

Lääne-Virumaa Keskraamatukogu raamatukoguhoidjate lugemisblogi