Aleksandr Solženitsõn. Lenin Zürichis.
Vene keelest tõlkinud Ott Ojamaa.
LR 26-29.
2018. 200lk.
Eelrevolutsiooni kajastusi
Ajalugu on huvitav. Mida kõike minevik ei paku. Kas või V.I. Lenin,
milline kuju, äratuntav isegi oktoobrilapse rinnamärgilt.
Koolis räägiti, et ta oli suur juht ja õpetaja, hea inimene, jne, oi jahh.
Aga siin raamatus antakse temast hoopis teine pilt.
Ehk siis, jutt on aastatest 1914–1917, kui Lenin oli paguluses
Šveitsis, kus ta valmistas ette töörahva revolutsiooni. Kahjuks sellest
asjast midagi välja ei tulnud, vähemalt Euroopas mitte, mille üle võib
ainult saatust tänada. Kuigi plaan oli kogu maailm marksismi pöörata.
Samast asjast on Hardi Volmer teinud filmi "Minu Leninid".
Lugeda ei olnud just lihtne. Solženitsõn võtab oma asja väga tõsiselt.
Suurem osa raamatust on Lenini sisekõne. Kohati ei saagi aru, kas Lenin,
see on revolutsioon või revelutsioon, see on Lenin. Need sõnad hakkasid
juba nii palju esinema, et näis, nagu oleksin ise kuskil umbses koosolekuruumis.
Gulagi raamatud olid sellega võrreldes lihtsamini loetavad, aga sisu poolest
jälle õudsemad.
Valgustava artikli on kirjutanud Sirpi (18.01.2019) Andrei Hvostov. Mäletan küll,
et kuskil tuli jutuks, miks Solženitsõni suhted eestlastega jahenesid, kuid
põhjus jäi tookord teadmata. Asi olnud selles, et eestlased peavad end kommunismi
ohvriteks, mis on õige, aga Solženitsõn arvas, et hoopis vene rahvas oli kõige
suurem kannataja. Et jah, mingit kompensatsiooni venelastelt oodata küll ei tasu.
Valgete laikude kaardistamiseks hea lugemine. Kui ajalugu end korrata võib,
mida loodetavsti ei juhtu, siis on hea asjast natukene teadlik olla. Üks
Lenini põhilisi võtteid oli lõhe tekitamine erinevate gruppide vahel. Kui
kuulata uudiseid, siis see lõhestamine näikse tänasel päeval ka olevat
üpris populaarne, mine tea, kellele see kasulik võib olla.
"Mis traagiline saatus see küll on?! Kui palju on kulutatud jõudu,
õhtuid, veendumusi, selgitusi, revolutsioonilist dünamiiti! – ja
ainult alatuse, lolluse, oportunismi riismed, hall vatt, pööningu-
tolm.
Selles kopitanud Šveitsis võidutseb väikekodanliku nürimeelsuse
batsill.
Ja kodanlik maailm – see püsib, seda ei ole õhku lastud.
Teie jutumeeste ees
lahti seisavad kõik teed.
Meil on mehed sõnaahtrad,
meil on läbipääsud ahtrad."
(lk47)
Postimees
Laiapea
Kommentaarid
Postita kommentaar