Virginia Woolf. Kirjutamata romaan ja teisi jutte.
Inglise keelest tõlkinud Mirjam Parve.
LR 25-26.
2017. 128lk.

Avaldamata kommentaar

Lühiproosat aastatest 1906-1941. Kaantevahe peidab endas 21 pala.  Tekstide pikkus
on varieeruv, mõni mahub ära ühele lehele, mõni on üle mitme lehekülje, ja kõik
kenasti tõlgitud.
Hakkasin lugema, aga algul ei saanud aru midagi. Jah, mind valdas segane tunne,
justkui vaataks F1-te, kus keegi proovib sõita Jaguariga, mida käitab diiselmootor.
Tempo ei ole halb, lihtsalt interneti ajastul, kui domineerib säutsulik postitus - a la
140 tähemärki, on sajand tagasi kirjapandut harjumatu lugeda.
Et ümberhäälestuda, et lugemist mitte pooleli jätta, siis otsisin riiulist välja
raamatu "XX sajandi kirjanikke" (Avita, 2003).
Sissekanne Virginia kohta annab aimu modernismist. Niisiis, selle voolu kohta
öeldakse järgmist:

"Woolf eitab traditsioonilist süžeearendusega romaani, mis "tehakse nagu mustri järgi
valmis". Ta leiab, et "elu ei ole sümmeetriliselt paigutatud tulede rida; elu on kiirgav
halo, pool-lüüme nimbus, mis ümbritseb meid teadvuse algusest lõpuni." Woolf lubab
kirjanikele meetodi- ja vormivabadust, ta usub, et kindlat romaanivormi ei ole olemas.
Moodasas romaanis
* loobutakse sündmuste põhjsulikust järjestusest,
* muudetakse ning vahetatakse vaatepunkte,
* lagundatakse karakter, st puuduvad selgesti määratletavad tegelased,
* kasutatakse sisemonoloogi, teadvuse voolu või montaaži."
(lk41)

Põhimõtteliselt kehtib kõik eelöeldu ka lühiproosa kohta.
Kui algul näis, et Woolfi jutt on kui aegade tagant viirastuv toanurgas seisev,
küll ruumivõttev, kuid sinisilmselt osavõtmatu tekstikehand, mis on täis tuubitud
kokkumuljutud lehti käsikirjast, kirjast, mille moodustab hoomamatu sõnamassiiv,
mida hoiab ohjes rambe süntaksikorsett, siis nüüd, siis nüüd hakkas pilt pisut selginema.

"Täpp seinal", avalugu,  kui lugu üldse väita võib selle kohta, ei ole just osalejaterohke,
veel vähem on ta sündmusterikas. Peategelane ütleb ainult nõnda vähe, et istub toolil
ega soovi püsti tõusta. Avalausest kuni lõpuni viib teksti edasi ohjeldamatu sisekõne,
peategelase sisekaemus. Välise maailmaga on kokkupuudet vaid niipalju, kui ütleb
pealkiri. "Täpp" on siin otsekui nael seinas, mille otsa autor teksti riputab ehk
minimaalne kokkupuude välise, niinimetatud reaalse maailmaga.
Kõrvaltegelasele ei anta enamat, kui ainult paar rida otsekõnet, ei välimust, ei tegevust.
Kuid lauset kirjanik valdab. Ühelt lõigult teisele üleminekud on sujuvad, laused on
omavahel soetud nagu jadaühendusega, ja sedasi jagub juttu seitsmele leheküljele.
Woolfi tekst on kui... assotsiatsioonidest koosnev elegantne impressioon. Seda oleks
kõige parem mitte lugeda, vaid nagu tavatses öelda Borges - ülelugeda.

Üks teema, millele loomuldasa vihjatakse, on vabadus, sõltumatus, loomulikult
ei unusta kirjanik sedagi, miks ta nimi on nimelt Virginia Woolf.
" Huvitav, mis tuleb nüüd nende asjade, tõeliste standardasjade asemele? Võib-olla
mehed, kui juhtute olema naine; maskuliinne vaatepunkt, mis meie elu valitseb, mis
seab standardeid, mis paneb paika "Whitakeri eesõiguste tabeli”, mis on pärast sõda
vist paljude meeste ja naiste jaoks pooleldi lummutiseks saanud ja mis loodetavasti
naerdakse peagi prügikasti, kuhu lummutised kuuluvadki, koos mahagonpuhvetite
ja Landseeri reprode, jumalate ja kuradite, põrgu ja muu taolisega, jättes meile kõigile
keelatud vabaduse joovastava tunde – juhul kui vabadus on olemas…"
(lk10)

Ülejäänud tekstides ei ole Woolf oma katsetamistega enam nii kergekäeliselt ümber
käinud - kuigi oma sulge ta teritab väikekodanluse arvelt - ja anonüümsus hakkab võtma
teatavaid kontuure . Näiteks lk 81 vilksatab viivuks kõrvaltegelasena Richard Dalloway,
jah, asjaosalised on saanud nimed, ning tekst ise on sedavõrd organiseeritud, et esineb
lausa novellina: "Inimene, kes armastas inimkonda".

Aga vahelduse mõttes, kesk puhkevat rohelust akna taga, oli see siiski üks rahustav-tüüne
lugemine LR valikust.



Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.