Lauri Leet. Kampeseur.




Lauri Leet. Kampeseur.
Vihmakass ja Kakerdaja.
2017. 46 lk.

Hoiatuslask pihta

Tavaliselt ei ole pealkirjale põhjust suuremat tähelepanu pöörata, see on
ju kõigest raamatu visiitkaart, ei midagi erilist. Paremal juhul jääb pilk
ainult viivuks sellele pidama ja kõik. Aga kui kaanel esineb midagi võõrast
või hästi unustatud vana, siis ei lase see enam lahti, jääb kuhugi kordama
ja korduma, kuni... tuleb lähemalt asja kaeda.
No kes paneks luulekogule nimeks Kampeseur, aga näe, Lauri Leet just nii teeb.
Kampeseur, nagu selgub, on hapu- ja maguskirsipuu hübriidsort.

"...Kampeseur
kiirekasvuline
kergelt külmakartev
iseviljuv sort
põsed õhetamas
räägitakse vaikselt
luba ma hoian sind kogu elu
mis on elu muud
kui kirsipuud väljal

(asub raamatu alguses, lehekülgede numbrid ja luuletuste pealkirjad puuduvad).
 
Hapukas-magus või magus-hapu, saab väita, et nende vahel heikleb ka
luulekogu maitseskaala. Kui tõlgendamist lasta omavoolu teed minna,
spekuleerida, siis võib öelda, et Kampeseur ise ongi Leedi luule, mille
kaudu väljenduv kujundatakse, tunne ja mõte, pilk ning pilt saavad sõnaks,
sünnivad värssi.

Positsineerimiseks koordinaate ei anta. Kaardi ja kompassiga ei ole siin
midagi teha. GPS-ist pole tolku. Maha  jäetakse ainult vihjeid. Leedi konteks
on loodus, loodus ja veel kord loodus, aga samas vähene lootus. Ta on seal
kus on loodus ning loodus on temas ja tema teemas.

Õismäe remmelgasaagat mäletad? "Hädatapmine / valus vaadata". Isegi
meenutada on piinlik. Loodus juba tühja kohta ei talu. Ainult inimene võib
tehnika abil auke rohelusse lõigata, kuni "raudsipelgas jookseb ühest august
sisse ja teisest välja / ühest tühjusest sisse ja / teisest välja" maad võtabki tühjus,
hullemal  juhul lageraie.

Kui millessegi uskuda, mis ei ole halb, siis tuleb appi romantika "loojangus /
punane kollasega kokku / päris sõbraks // see vist ongi headus." Keeruline on
siin mittenõustuda. Autor kutsub ellu ehk värssi ka nähtamatuid tegelasi,
nimelt: Ökohaldja. Kelle kõrval prügi põletamine on nii isenesestmõistetav,
kuigi taunitav. Kirbe iroonia, hapukas aroonia. Kaua veel saab oksa saagida,
millel istud?

Võiks ju arvata, et kõige rohkem kutsuvad inimesi ikka metropoli virvatuled oma
ööelu ja öömeluga, aga Leet oleks linnale justkui selja pööranud. Ta on
väikestviisi nagu antiurbanist. Siiski ei tähenda elu maal looduse ümardamist,
vaid selle säilimise garanteerimist endale ja teistele. Sellise järjepidevuse
rikkumisega ei saa, ei või, ei tohi leppida. Kõike seda kogenud, kulgebki
Leet otsekui tagurpidikäik sees otse edasi, nõnda ta siis lükib oma sõnajalad
varjamatult samblikusse meile, lugejaile.

Värske Rõhk

Sirp



Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.