Mööda netti

Leelo Tungal. Seltsimees laps. Tänapäev. 2008. 216lk. Punane kirves  Ei ole just palju neid peresid, keda poleks üldse puudutanud Teise maailmasõja järgne terror, mil toimus suurema vägivald väiksema kallal ehk Eesti okupeerimine Venemaa poolt. Hästi läks neil, kellel õnnestus välismaale põgeneda, kes Eestisse jäid, mitte küll kõik, ometi paljud, sattusid võika süsteemi lõugade vahele. Kindlasti on 50-ndatest ja represseerimistest palju kirjutatud, siinkohal meenub Heino Kiige "Maria Siberimaal", mis on küll raamat pisut teises registris, ent ometi.  Aga eelkõige on iga režiimi tagakiusamise ohvriks sattunud siiski haritlsakond. Mida oli õigupoolest teinud Leelo ema, Helmes, noor naisterahvas, et ta püssimeeste saatel 1951. aasta varakevadel ära viidi? Süüks peeti, et ta koolidirekorina oli õpetanud lastele Eesti Vabariigi hümni ja käis Vabadussõjas langenute mälestumärgi juurde lilli viimas. Midagi jaburamat andis välja mõelda, kuid selle väheseg...

Riina Laanemets. Rohelised ehted. Kirjastus Hea Tegu. 2017. 76lk. Teel looduse rüppe   Jäin korraks selle riiuli ette seisma, kus hoitakse luulekogusid. Vaatasin, et pilt on ikka äraütlemata kirju. Ei osanud midagi valida. Libistasin sõrmega mööda raamatute selgi, kuni jäin täitsa juhuslikus kohas seisma ning tõmbasin ühe köite riiulist välja. Lasin raamatukogu klienditeenindajal enda asjad üle vaadata, võtsin kviitungi, ütlesin nägemist ja lahkusin. Kodus sirvides ning lugedes avastasin, et tuttav kirjastus, olen varemgi tema raamatuid lugenud, aga autor... no, täiesti tundmatu nimi. Tekst tagakaanel ütleb: "Maailm meie ümber on üks väga väärtuslik kalliskivi. Me kõik oleme selle sees õrnad pärlid, mida aeg lihvib ja muudab." See läheb veel edasi, see on nii, jah, unenäoline, õrn. On raamatuid, mille kohta ei oskagi midagi väga öelda, seda enam, et tegemist on debüüdiga. Ei olnud päris nii, et oleks "meeldis" või "ei meeldi", must või...

Keiti Vilms. @keitivilms. Tänapäev. 2017. 176lk. Vastuvoolu päripäeva Tahtsin juba kirjutada, et viimasel ajal on kombeks sotsiaalmeediat kasutada stardiplatvormiks, millelt saab edasi liikuda raamatu avaldamiseni, aga... Aga et ma loen raamatuid lühema või pikema vinnaga, alles siis, kui nende avaldamisest on teinekord juba mitu aastat möödas, võib veebist trükki pääsemist nüüd nimetada kasvõi uusnormaalsuseks, ja see on hea. No jah, kui ma oleksin aktiivne facebooki kasutaja, siis oleks võimalik lugeda autoreid juba enne avaldamist (nt.Liina Tammiste), kuna ma seda ei ole, siis seda suurem on rõõm leida neid, mis nad siis on, luuletused? või read? või...? ja lugeda neid raamatust. Ega siin suurt lisada ei ole, kui et Keiti tegeleb igati tänuväärse asjaga. Uurida keele struktuuri, kirjandust, luulet, jälgida ümbrust, sulatada seda kõike kokku, see assortii vääris raamatuks saamist. Kuigi arusaamatuks jääb, miks kaanevärviks valiti just must, kuid seda üllatav...

Maksim Gorki Täitsa juhuslikult sattusin täna raadiost kuulama uudist, et Viljandis, Ugalas tuuakse lavale Lev Tolstoi "Elav Laip". Nagu ikka, kehitasin õlgu, jah, tore ju, ise ma nagunii seda vaatama ei jõua minna, kuid mis seal`s ikka, on siiski hea, et tehakse teatrit. Niipalju, kui tükki tutvustati, sain aru, et seal on armukolmnurk, kaks meest ja üks naine. Peategelane on armunud mustlasse. Mustlannasse! Kuskilt kaugelt läbi suitsuvine meenus, et ma olen lugenud nii umbes aasta tagasi ühte juttu, kus olid samuti mustlased. Hiljem kodus otsisin raamatu üles. See on üks antikvariaadi seisuses tellise mõõtu köide, üle kuuesaja lehekülje, väljaantud Tallinnas 1955.a. "Maksim Gorki Teosed I, jutustusi 1892-1896". Uskumatu, aga koolis Gorki kohustusliku kirjanduse lugemisvaras meil ei olnudki, nii et lapsepõlveslepp mul temaga puudub.  Pildil tundub ta olevat sarnane Heino Kiigega. Veel meenub, et Gorki oli sotsialistliku realismi vaimne ...

Jorge Luis Borges. Liivaraamat. Shakespeare’i mälu. Hispaania keelest tõlkinud Kai Aareleid. LR 23-24. 2017. 112lk. Midagi kirjandusprofessori  töölaualt Valimik fanataasiasugemetaga lühiproosat, mis sisaldab ühtekokku 17 novelli. Ilmselt olen üks viimaseid, kes pole varem Borgest lugenud, seda tunnistada on loomulikult häbi kuubis, lausa punastan, lausa vaikiks. Kuid ükskord peab ju ikka, moel või teisel, olema esimene kord, kui võtad tundmatu kirjaniku teose kätte. Kümne aasta kohta, kui ma peaaegu üldse raamatuid ei lugenud, on raske vabandust leida. Ikka oli teha tähtsamat - kool, töö, pere, kodu, kus siis jagus veel võimalust lugeda, kuigi oleks võinud. Et siis Borges. Et kuskil varem on mainitud Borgest, seda olen märganud küll, perioodikaski nt. seoses loomulikult kirjandusega. Autori nime järgi ei olnud raske ka tema päritolu määrata, ikka seostub sellega Lõuna-Ameerika. Manner, kus mõeldi välja maagiline realism, no, vähemalt on hea nõnda arva...

Herbaarium nõudmiseni Ernst Jünger. Marmorkaljudel. Saksa keelest tõlkinud Katrin Kaugver. LR 21-22. 2017. 104lk. Erruläinud sõjamehe unelm, mille lõhub järgmine sõda. Peategelane asub koos vennaga elama Suure Marina (järv) ääres. Suhtleb kohalikega, vaatleb loodust, kogub taimi, paneb aluse herbaariumile, kõik on nagu, oleks leitud paradiis... Kuni ühel heal päeval hakkavad pahalased võimu võtma, vallutatakse külasid, põletatakse maju jne. Lõpuks õnnestub peategelasel koos vennaga põgeneda, jättes maha isegi oma laps. Kuna raamat ilmus 1939. aastal, siis kiputakse seda seostama küll natsismiga, küll stalinismiga, eks ma isegi seda arvasin, aga paraku on need sellised väited, millega Ernst Jünger ise nõus ei olnud. Pikemalt taustast räägib juba Peeter Helme. Aga kui jätta kõrvale ükskõik milline konkreetne sõda, siis võib seda allegoorilist raamatut siiski lugeda kui sõjavastast hoiatust. Heal lapsel on ikka mitu nime, nii on raamatut nimetatud kord novelli...

Kolmikjaotus, või veel Péter Esterházy. Hrabali raamat. Ungari keelest tõlkinud Lauri Eesmaa. LR 18-20. 2017. 136lk. Abielupaar kolme lapsega elab äärelinnas. Mees on kirjanik, kes kirjutab Bohumil Hrabalist, tšehhi kirjanikust, raamatut. Midagi rohkemat nagu ei juhtugi, ülejäänud on juba tekst. Tekst täis viiteid teistele autoritele, muusikapaladele, teostele, mõistagi on see postmodernism. Esimesed kaks osa räägivad läbi naise silmade-kõrvade-südame Hrabalist, see on kui ood kirjandusele endale, eksperimenteerimine proosa piiril (nt. üleleheküljelised laused). Naine, Anna, räägib oma minevikust, perest, aga mitte lugejale, vaid ikka Hrabalist Bohumile. Kolmas osa on kõige rohkem üle võlli. Mängu tuleb juba Issandaks kehastanud Giordano Bruno, kes õpib Charlie Parkeri käe all saksofoni mängima, et... et, meelerahu leida. Võimalik, et taust oli siiski liiga trööstitu, et seda minimaalselt kasutati. Fragmente siiski leidub, midagi meile ühist, sest hõimurahvas...

Liimist lahti Lauriito. Q ja tähed. Toimetanud Piret Bristol. mm nr9/2018 76lk. Esimest korda kui veebis Sind nägin lugesin üle Su värsse... Umbes nii või kuidagi nii see ehk oli, kalender näitas siis aastat 2012 ja Poogna autorid hakkasid end riburada pidi trükis avaldama. Samal aastal sai ka Lauriito  netiväliselt käpa valgeks, ilmus raamat: "Eesti "Tule jumal appi" kirjandus", hiljem lisandusid veel "Triibuline elu..." (2015) ja "Ümber augu..." (2017). Kui "Triibulist elu" kommenteerides laskusin eelarvamustetiinesse stereotüübistamisse, nagu mul kombeks on, siis arvasin, et Lauriito on luuletaja, kes läheb sujuvalt luulelt üle proosale. Nüüd tundub, et proosa poole liikumine käib skeemi järgi: kaks saamu edasi, üks tagasi, et siis taas värsid. Miks mitte. Eks iga materjal peabki enda väljendamiseks sobiliku tekstiformaadi leidma. Varasem Lauriito, keda mäletan kui ausat ropendajat, kui keda...