Mööda netti

 Kohandumine Läänes Marusja Klimova. Majake Bois-Clombes`is. LR 34-37 Tõlkinud Ilona Martson. Toimetanud Anu Saläär-Kall. 2016. 224lk. Et korraks objektiivne olla, siis saan vaid öelda niipalju: "Majake Bois-Clombes`is" on järg raamatule "Siniveri". Tegelikult on isegi kolmas osa olemas "Blondid elajad", kuid see on seni veel eestindamata. Ehk kunagi. "Siniveri" jõudis sinnamaani, kus NSVL kukkus kolinal kokku, kommunismi ei jõutud kuuendikul planeedist ja edasi tuli hakata elama teistmoodi. Raamat lõppes Marusja venna Griša mereleminekuga. Griša oli meremees, kes sõitis pikamaaotsi. Viimast reisi tehes satub laev udukogusse ja tekib oht mingi musta objektiga kokku põrgata. Kui nüüd sümbolismi võtmes seda tõlgendada, siis see laeva kokkupõrge oligi see, mis juhtus 90ndatel Venemaal. Laeva kujundit kasutab Klimova ka "Majakeses" kui võimu sümbolit. Nagu paljud, nii ka peategelane Marusja koos oma sõbra Kostjaga liiguvad edasi Euroopa...

Mälestusi Leningradist Marusja Klimova. Siniveri. LR 31-33 Tõlkinud Ilona Marston. Toimetanud Anu Saluäär-Kall. 2014. 176lk. Minu kaastunne Peterburi metrooplahvatuses hukkunute omastele. "Jah," arvas Kostja. "Metroos on midagi saatanlikku, hirmutavat." (lk32) On siin nüüd mingi saatuse iroonia või mis, aga selline koht "Siniveres" leidub. Marusja Klimova (õige nimega Tatjana Kondratovitš, 1961) on Vene kirjanik ja tõlk, kelle laiem tuntus on levinud just kitsamas ringkonnas, nn. undergroundi esindajate seas. See-eest massikultuuri reeglid naerab Klimova loomuldasa välja. "Siniveri" räägib leningradlaste elust Vene ajal, s.o. kuni 90ndate alguseni. Raamatu tegevus kulgeb mööda kolme liini. Pavliku päeviku sissekannetest, Marusja lapsepõlve ja kooli meenutustest ning lüürilistest kõrvalepõigetest, mis on laotud kursiivi. Tekst on ikka üsna raju, hoogne ja ropp. Siin võib küll öelda, et see on selline raamat, kus nt sõna perse on veel üks le...

Ka roosil on okkad Elo Viiding. Lühikesed ja lihtsad lood. LR 33 Toimetanud Krista Leppikson ja Kai Aareleid. 2016. 72 lk. Viisteist lühijuttu inimestest autori fantaasiamailt, meid ümbritsevast või hoidku ometi, meist endist, kes seda nüüd nii täpselt teab. Väike kogus irooniat, huumorit ja kummalisust viiduna minimalismi, lühiproosasse, sinna, kus sõnal on otse kohustus olla täpne ning läbinägev. Need ei ole teravad nähvamised, need on torkavad okkad, mis võivad kriipida, eks kõik oleneb vaatepunktist. Kui peaks olema mingi läbiv teema, peenike punane joon, niit vms, millele toetuda, siis on see - võim. Mitte poliitiline, vaid inimeste vaheline, survestaja ja survestatu suhe. Mitte igas loos, aga pahatihti on kannataja naine. Kõik jutud ei ole valus-nukker-kibedad, ei. Ärapanemist leiab ka nt interneedus. Jääb mulje, olgu petlik või mitte, et Viiding tegeleb mineviku läbivalgustamisega, kus kirjutamine on protsess millegist vabanemiseks. Samas, milleks siis üldse kirjutada. ...

Tripp Bukaresti Mateiu I. Caragiale. Curtea-Veche kuningad. LR 31-32 Tõlkinud Riina Jesmin. Toimetanud Triinu Tamm. 2016. 112lk. Matei Ion Caragiale (1885-1936) on üks omalaadsemaid Rumeenia kirjanikke. Teda on iseloomustadud sõnadega: vastuoline isiksus, kellel esineb dändilikkust, snobismi, ekstsentrilisust ja boheemlust. Eks sellest kõigest aimub midagi ka "Curtea-Veche kuningatesse". Üks kummaline raamat, vähemalt jättis sellise mulje. Kuna on oletatud, et autor räägib enda lugu, siis saab läbilõike elust Bukarestis ennem aastat 1910. Kõrtsid, lokaalid ja kõik, mis sellise öö miljöö juurde kuulub on kohal. Neli tegelast, kes, ei saa öelda, et liiguvad, pigem kulgevad, hõljuvad, unelevad, pummeldavad läbi päevade, päevad läbi, nagu oskavad. Ja milleks? Et unustada. Tarbitakse ka teisi aineid, mitte ainult alokoholi. Ja need naised... Muuseas, sain teada, et nt "Tsuikani" on ploomiviin. Ja vee, tõlge on ka hea, olgu siis öeldud. "Ilu ees," selgi...

Kabinetinaljad Wolfgang Hildesheimer. Armutud legendid. LR 29-30. Tõlkinud Liina Uudelt. Toimetanud Anu Saluäär-Kall. 2016. 117lk.  1916. aastal Hamburgis sündinud Saksa-Šveitsi kirjanik, kunstnik ja muusikateadlane Wolfgang Hildesheimer (1916-1991) on elanud ja õppinud nii Inglismaal kui ka Palestiinas. Peale sõda töötas kuni 1949. aastani tõlgina Nürbergi protsessil. Hiljem elas ta kunstnikuna ja kirjanikuna Saksamaal, Münchenis. Eesti keeles on temalt varem ilmunud romaan "Tynset" (Hea Lugu, 2014, tõlkinud Mati Sirkel). Kindlasti oma koomilisuses üks lõbusamaid raamatuid, mis LR sari viimasel ajal pakkunud on. 18 novelli, mis 1952 aastal avaldatud, said Saksamaal nii tuntuks, et neid on valitud isegi kooliõpikutesse. Valdkonnad, milles W.H oma kangelasi pilab on muusika, kujutav kunst ja kirjandus. Õhtumaa kultuuris tehakse sukeldumisi nii horisontaal- kui vertikaalsuunas. Siin võib isegi öelda, kasutades klišeed: kui poolt usud, oled kolmveerandiga petta saanud. Ku...

Pildikesi poisipõlevst Olli Jalonen. Poisiraamat Loomingu Raamatukogu 25-28. Tõlkinud Piret Saluri. Toimetanud Kai Aareleid. 2016. 192lk. Tuntud Soome kirjaniku, Olli Jaloneni (1953), kelle nime ma alles mõned päevad tagasi avastasin, debüüt ilmus juba aastal 1979 ("Sulgkasukas"). Esimene eestindus Piret Saluri tõlkes oli 1990 ("Hotell elavatele") LR sarjas. Nagu järelsõnast lugeda saab, ei Jalonen selline kirjanik, kes väga tihti raamatuid ei avalda, samuti muudab ta oma käsikirju ennem käest andmist. Eks seda võib ka "Poisiraamatu" kohta oletada. Jutt on siis elust 60-ndate aastate Soomes läbi maakohas sirguva noormehe silmade. Ilmselt on peategelane Jaloneni alter ego , kui arvestada, et tema vanus, tema noorus raamatus kirjeldatud ajaga kattub. Aeg on keeruline ka seal. Sõjast on möödunud kaks dekaadi, aga kõik haavad ei ole veel kinni kasvanud, ikka võib leida naabri pööningult vintpüsse. Koolis esineb laste vahel vägivalda ja ega õpetajadki kõik ei...

Teispool kardinaid Nancy Huston. Loomispäevik. Loomingu Raamatukogu 21-24. Tõlkinud Leena Tomasperg. Toimetanud Triinu Tamm. 2016. 240lk. Kanadas sündinud ja hiljem Prantsusmaale elama asunud Nancy Huston (1953) on kirjutanud nii palju, et jääb mulje, nagu ta muud ei olekski teinud, kui ainult ja ainiti loonud. Tema kontol on neliteist romaani, neli teatriteksti, kaks kogumikku kirjavahetust ja kuusteist raamatut esseistikat. Eesti keeles on seni ilmunud "Murrangujooned" (LR 2012, nr.24-27). Miniesseedest koosnev "Loomispäevik" vaatleb tuntud kirjanikepaare enne seda, kui nad veel ei olnud need, kellena neid täna teatakse. Huston uurib naise ja mehe, keha ja vaimu omavahelist suhet. Kas sugu on määrav, tegelemaks loominguga?  Kas abielupaar, kus mõlemad on kirjanikud, mahub ühe katuse alla? Nagu ta ise küsib: Kas saab inimene ise `otsustada` olla egoist või mitte? Kui vastus viimasele küsimusele on eitav, kas ei aita see siis seletada naiste ...