Mööda netti

LR 2016///6-8 Jaan Undusk "Teekond Hispaania" 144lk Kellele ei meeldiks reisida? Ja kui kutsutakse, tasub minna. Nii sattuski Jaan Undusk(1958) autobussimatkale, mille sihiks valiti Hispaania. Aasta oli 1999. Hiljem sai sellest reisist kaante vahele "Teekond Hispaania", raamat, mis kutsub lugejat maailma avastama. Sellest maast on palju kirjutatud, ka "Teekond Hispaania" ei ole autori ainus reisijärgne raamat. Sarjas LR 2003 nr 33/34 on Unduskilt varem ilmunud "Quevedo:näidend 12 pildis". Sissejuhatuses, mis on üksiti esimeseks peatükiks (kokku on neid viis), sain juba aru, et tavaline reisikirjeldus see ei ole. Undusk alustab algusest, kirjutab kirjutamisest, tekstiloomist kirjeldab näiteks sedasi: "Teksti luues tuleb algul tagant kihutada tema välistõmbejõude, piitsutada takka ütlemise tuumast eemale kiskuvat himu, et siis hiljem tagasimõju või miks ka mitte - kättemaksu korras, autori initsiatiivi väsides, lasta tekstil otsida teed ta...

Lauriito Meriloo Triibuline elu 100lk Ji Kipub ikka nii minema, et kui kirjutama hakatakse, siis alustatakse luulega. Hiljem, kui on juba rohkem kogunenud kogemusi ja pilk avardunud, minnakse üle proosale. Lauriito on selle rusikareegli taaskordne kinnitus. Autorina on ta viimase nelja aasta  jooksul oma tekstidega kolm korda märkamatult trükki jõudnud (Ji 2012 luulekogu: "Eesti " Tule jumal appi" kirjandus"; "Vikerkaares" 2014 nr 3 ilmus jutt nimega "Keelekas";  Ji 2015  "Triibuline elu"). Loodetavasti ei jää viimane viimaseks. Küll mõningate eranditega, aga siiski on "Triibulises elus" plejaad lühijutte elust enesest. Inimestest, kes ärkavad hommikul üles, toimetavad oma tegemisi, et õhtul magama minna, kas siis üksi või kaksi. Nad võivad elada isegi samas tänavas, kus autor, lugeja, ükskõik kes, kuid valdavalt on tegevuspaigaks asula. Et laadilt on jutud eluläheduse kallakuga, siis on see kui linnarealism. Et teks...

LR 2016///2-5 Alexander Genis "Lugemistunnid: raamatusõbra kamasuutra" 221lk 2009-2013 kirjutatud 33 esseed kirjandusest, õigemini autori s.o. Alexander Genise (1953) suhtest raamatutega. Kuidagi teisiti seda väljendada läheks juba liiga pikaks. Kui kirjandus oleks keegi, nt vastassugupool, siis on pealkiri üsna kõnekas, sest lugema õppimine tähendab Genise järgi süütuse kaotamist, lugemine aga naudingut ja õnne. Kui autor midagi kõige rohkem soovib öelda, siis seda, et ta armastab kirjandust, mis on kena, ja millega on võimatu mitte nõustuda. Kokku on raamat pandud kornoloogilise jadana ehk hästi. Algab nõuka ajast ja lugemiseks kasulike näpunäidetega ning lõpeb esseega "Lõpp", mis käsitleb raamatu viimaseid ridu (Hemingway: "Hüvasti, relvad!"). Tänud tõlkijale (Toomas Kall) ka muidugi, sest keel, mida kasutab Genis, on paras pähkel. Korraga ei tasugi palju lugeda, ja loetut võib isegi üle lugeda. Võõras maa, võõrad kombed. Saanu...

LR 2016///1 Maarja Kangro, Jelena Skulskaja, Anu Saluäär, Helga Nõu, Eda Ahi, Triin Soomets, Elin Toona, Tiina Ann Kirss, Elo Viiding, Carolin Pihelgas, Kärt Hellerma, Kätlin Kaldmaa ja Veronika Kivisilla. "Kolmteist eesti kirja" 80lk Palju õnne Loomingu Raamatukogu 60. aastakäiguni jõudmise puhul ja ikka pikka iga. Tegin väikese tagasivaate algusaegadae manu. Selgub, et LR kutsuti ellu eesmärgiga tutvustada kirjandust just laiast maailmast. Väike katkend "Keele ja Kirjanduse" (2013 nr 1) artiklist "Valgustuse postihobused" Triinu Tamm. Väliskirjanduse avaldamine nõukogude ajal oli teatavasti rangelt reguleeritud ja hoolega valvatud, ideoloogiliselt tundlik valdkond. Plaanimajanduse tingimustes ja võimaluste piires tegelesid tõlkekirjanduse väljaandmisega Eesti Riiklik Kirjastus, mis 1964. aastast kannab nime Eesti Raamat, ja ajakiri Loomingu Raamatukogu. Tõlkekirjanduse avaldamisel tuli silmas pidada kvoote ja n-ö lääne kirjandus pidi püsima kindlas pro...

Arvo Tarmula foto Lääne maakonna keskraamatukogu 2015. aasta laenutuste edetabelis on esimene Eia Uusi „Minu Prantsusmaa. Elu nagu sirelivein”. See raamat on kogust väljas käinud 53 korda. Sama palju on laenutatud Uku Randmaa raamatut „Minu maailmameri. Esimene eestlane, kes purjetas üksi ümber maakera”. Eesti kõikide raamatukogude peale kokku kõige menukam „Ei jäta elamata” (Vahur Kersna) on Läänemaa keskraamatukogu edetabelis kolmandal kohal. Seda raamatut on laenutatud 48 korda. Praegu on Läänemaa keskraamatukogus kõige pikem järjekord raamatutele „Karuks istus vangitornis” (Tarmo Vahter), „Eluaegne” (Mart Kadastik), „Jaak Joala. Kuulsuse ahelad” (Margit Kilumets), „See, mis ei tapa” (David Lagercrantz) ja „Tüdruk rongis” (Paula Hawkins ). Järjekorras on 8-23 lugejat. Keskraamatukogust raamatuid, ajakirju ja plaate laenutas mullu 34 protsenti Haapsalu elanikest. Raamatukogu külastati aastas 65 120 korda. Koju laenutati kokku 87 067 raamatut, ajakirja ja helipla...

LR 2015///40 Alf Henrikson "Saatuse sõrmed" 80lk Enamasti jagunevad ajaloolised tekstid ikka kaheks. Ühed on rohkem teaduslikud, kus esineb faktiloetelu, teised sellised, millest kostub läbi fantaasia ka autori enda häält. Alf Henrikson (1905-1995) on otsustanud kirjutada aga hoopis nii, et olemas on küll faktid, aastaarvud ja tegeleased, aga nimede vahel toimub rollivahetus. Ajalooareenil sündinud sündmustesse sekkumine distantsilt juba ise lubab väikesi nihkeid, mida siis Alf ei jäta kasutamata. Tekstina võiks seda nimetada nii muinasjutuks täiskasvanuile kui ka manipuleerivaks spekulatsiooniks. Või lühemalt öelda: ajaloolised vested. Ühtekokku on 9 teksti kaante vahele saadud, millest enamus ka omavahel seotud. Alf ei räägi neid sugugi üksi, vaid on appi kutsunud mütoloogilised tegelased. Alustades Põhjala nornidest: Urdist, Verdandilist ja Skuldilist, kellega liitusid lõunamaa moirad: Klothot, Lachesist ning Atropost (mineviku, oleviku ja tuleviku sead...

LR 2015///37-39 Roberto Bolaño „Liuväli“ 144lk Võõraste nimede hääldamine, ilma igasuguse ettevalmistuseta, on üks äärmiselt tänamatu üritus. Roberto Bolaño (1953-2003) nime näiteks hääldasin algul nii, nagu kirjutatakse: [Bolano], tegelikult oleks õigem hääldus hoopis kuidagi nii:[Bholanjo]. Eks neid keerulisi nimesi esines veelgi selles raamatus, kuid sellega harjus üsna ruttu. Algul tundus kuidagi võõras ka autoripoolne teksti ülesehitus (millega samuti kohanes märkamatult). Läbi kolme erineva tegelase vaatepunkti jutustati, just nimelt jutustati, mitte ei räägitud igaühe oma lugu. Kolm peategelast: A,B ja C olid sattunud ühte Vahemere-äärsesse linna Z, kus lootsid oma parema äranägemise järgi mööda saata suvi. Kuid nagu ikka, kui on koos noored mehed, ilusad naised, ambitsioonid, eriarvamuste kokkupõrked, siis ei lähe alati kõik nii, kui esialgu loodetud. Sündmustele vajutas oma pitseri mõrv, mis mõjutas vähemal või rohkemal määral kõiki asjaosalisi. Kuigi kr...