Kalju Saaber. Mees, naine ja bernhardiin.

 

Kalju Saaber. Mees, naine ja bernhardiin.

Perioodika. 1978/18. 38 lk.

Imelik küll, aga 1975. aastal kirjutatud ja mõni aasta hiljem ilmunud jutustus räägib fašistliku okupatsiooni viimaste päevade üleelamistest ühe abielupaari kaudu. Georg on maalt linna elama asunud maapoiss, kes sai töökoha fotoateljees õpipoisina. Hiljem, kui ta bossi ristitütre Mariaga abiellub, saab firmast juba väike pereettevõte. Päranduseks saadud bernhardiin Bob on pildistamise juures asendamatu, paljud lapsevanemad lasevad meeleldi oma võsukesi koos koeraga pilditsada. Alanud sõda keerab kõik aga pea peale ja nii saadab Georg Maria maale sõja jalust eemale. Saksa okupatsiooni ajal käivad fritsud end samuti pildistamas ja neilegi meeldib lumes hullates teha ülesvõtteid, ise koera kaelas rippuvast rummipudelist märjukest juues. Kui taanduv rinne kohale saabub, hävib fotoateljee täielikult ja mees koeraga põgeneb ära maale. Jutustus räägibki sellest ühest päevast, kuidas Georg koos Bobiga Mariat otsides liigub läbi sügisese laastatud maa. Teel tuleb tal üle elada üksjagu koledusi, kohtuda marodööriga ning tegemist teha hulkuvate laste ehk kotipoistega. 

Sõjast on palju kirjutatud ja tundub, et see teema ei ole kaugeltki veel end ammendanud. Nagu iga konflitkiga käib kõrvu teatav kaasnähtus, nii mõjub ka sõda inimestele nagu lakmuspaber, mis toob välja isikute tugevused, nõrkused, vaated ja hoiakud. Näikse, et päris tabavalt on K. Saaber iseloomustanud tolle aja eestlasi ühe nahahoidjast talumehe suu läbi, kui too ütleb:

"Eestimaal on alati olnud kaks nuhtlust: kõrilõikajad ja samariitlased. Ühed, kes tapavad; teised, keda tapetakse. Ühed, kes kamandavad; teised, kes küürutavad. Ühed, kes lasevad end alati ristida, ja teised, kes ristimisvee maha pesevad." 

Kuigi sakslased tambitakse jutus maa sisse nii otseses kui kaudsed tähenduses ja venelaste kohta ei öelda pooltki halba sõna, mille võib tsensuuri arvele panna, võib eelmainitud tsitaadist nii mõndagi välja lugeda.

 Ent jutt on siiski rohkem Georgist ja Mariast, nende lastetust abielust ning saatusele jalgu jäämisest. Alles tagasi maale jõudes taipab Georg, et varasem elu linnas ühes välisreiside, lipitsemisega sakslaste ees, et see nõnda nimetatud lakeielu oli kõik olnud vale. Sisimas loodab ta, et ei ole veel hilja alustada otsast peale, kuid ta on juba nelikümne ühe aastane.

Eks ta selline vähe lohutu jutt on, mida korra võib täitsa lugeda. Loomingu Raamatukogu oma tuntud mitmekesisuses.