Jakob Ejersbo. Nordkraft.

 

Jakob Ejersbo. Nordkraft.

Tõlkinud Kai-Mai Aja.

Pegasus. 2003. 420 lk.

Lirva

Koer lõriseb. Kihvad läigivad ilast ja lõugade ahmimine saadab mulle õhuvoolu vastu alakõhtu. Mul on 300 grammi hašši kõhunaha külge teibitud, kohe rindade alt kuni häbemekarvadeni. Hais ajab hundika hulluks, kihvad minu jalgevahest vaid käelaba kaugusel. Loom seisab tagakäppadel, rihm pingul kuni mendi käeni, kaelarihm soonimas karvadesse. Soe hingeõhk lainetab koera kõrist jääkülma õhtusse.

Nende ridadega algab üks Taani kultusromaan "Nordkraft", mis on jutustus noortest ja nende kokkupuudetest narkootikumidega 90ndate alguses.  "Oma loomutruuduse, detailsuse ja haardega  kujutab raamat endast omamoodi nüüdisaja sotsiaalrealistlikku põlvkonnakirjeldust" loen tagakaanelt. Nagu google abiga selgus, oli Jakob Ejersbol (1968-2008) see debüüt, kahju ainult, et raske haigus ta liiga vara ära viis. Ta oleks võinud oma annet ikka veel realiseerida.

Aga mida öelda siis "Nordkrafti" kohta, mh... peategelast kui sellist siin ei ole, tegelasi on lihtsalt... palju. Üks võtab teiselt teatepulga muudkui üle ja nii ta kulgeb. Raamat jaguneb kolmeks osaks. Esimeses (Narkarkoerad) räägib Maria oma elust diileri kõrval ehk annab ülevaate, kuidas võib mööda allakäigu spiraali mitu astet korraga ette võtta. Teises osas (Sild) jutustab Allan, mismoodi ta on minevikuga lõpu teinud ja loodab alustada puhtalt lehelt, ehitada silda tulevikku, aga minevik ei lase teda lahti. Ning viimases osas (Matus) saavad lähedased üle pika aja kokku ühe sõbra muldasängitamisel. Jutt ongi ühest matusest, aga palju tehakse meenutusi möödunust ja koos läbielatust. 

Ega ma siin midagi rohkemat ei oskagi välja lobiseda. Seda ka, et iga osa on erinevalt kirjutatud, stiil on sidus. Esimene osa on ikka väga rabe ja närviline, edasi läheb justkui sujuvamaks. Lemmikvõte on autoril aegadega mängimine, mis tahtis lugejana harjumist. Tõlkel pole viga, aga vaevalt ma seda kunagi originaaliga hakkan võrdlema. Oleks ju võinud ka neid motona kasutatud ingliskeelseid laulusõnu ja tsitaate kas või joone all ära tõlkida, aga millegipärast on jäänud see tegemata. 

Kui nüüd tuletan meelde kunagi loetud raamatut "Kuidas minust sai HAPKOMAH" (2016), oli vist Kaur Kenderi oma, siis "Nordkraft" päris nii hull ei ole. Taanlase raamatus pole keegi süstiv narkomaan, küll aga suitsetatakse palju kanepit, ehk tehakse yointi, no ja seksi on ka. Korra vist pandi triipu isegi Jesus and The Mary Chaini CD karbi pealt. See Mary Chain, olen kuulnud, pidi tähendama ka marihuaanat, vot siis autori irooniat.  Kuid kogu see popsutav seltskond ei taha siiski alla käia, nad hakkavad vastu, rüsivad läbi ja hakkavad teostama end tavaliste inimestena. Kõik muidugi ei tule sellest mülkast välja, kuid enamus siiski. Mõni tegelane on ikka päris katki, aga eks sellistel ole lihtsam sattuda libedale teele. Imelik, et autor ei mõista kordagi hukka kanepi tarvitamist, ehkki see pole legaalne. Ainult lapsevanematel soovitab peeglisse vaadata. Üldse on üksikvanemad ja alkoholism täitsa tavalised nähtused. Et jah, Põhjamaade heaolu ühiskonna kuvandi loomisega Ejersbo just ei tegele.

Lugemine võttis aega, sest samu sündmusi on vaadatud läbi erinevate tegelaste. Igas järgmises loos ootasin, et saab mõne tuttava nimega kohtuda, aga väga vähe lasi autor midagi sellist juhtuda. Samas oli meeldiv elada kaasa näiteks Maria ja Allani arengule läbi raskuste tähtede poole. Samuti oli huvitav jälgida elu-olu enne mobiile ja internetti. Lugedes sattusin harvaesinevasse seisundisse, tekst muutus juba ise narkootikumiks, kuna lugemine tekitas sõltuvust, koju jõudes ootasin võimalust, et saaks jäktata poolelijäänud kohast. Hea raamatu tunnus seegi.