F. R. Kreutzwald. Eesti rahva ennemuistsed jutud.
F. R. Kreutzwald. Eesti rahva ennemuistsed jutud.
Eesti Raamat. 1978. 384 lk.
Räägitakse, et lugemine pidi olema rännak kuhugi ära... jah, tõsi ta on, selle raamatuga õnnestus mul ära käia kuskil juurte juures, iseasi on, palju neis juttudes just sulatõtt leidus, aga lugemist see ei takistanud. Seesinane väljaanne on esmatrüki koopia, ja kokku on siin kaante vahel 43 muinasjuttu ning 18 muistendit. Tuntumad nimed on muidugi "Kullaketrajad", "Vägev vähk ja täitmatu naine", "Vaeselapse käsikivi", "Põhja konn", "Miks Tallinn iial valmis ei tohi saada", "Porkuni preili" ja "Vinguv jalaluu", teised olid juba vähe võõramad nimed, aga mõni jälle tundus vägagi tuttav. Näiteks ei oleks osanud oodata, et siin leidub "Tuhka-Triinu" ja teisal jutt Pöial-Liisist. Ma ei mäletagi enam täpselt, millest see Liisi sündis, oli vist lilleõiest, aga Kretutzwaldil sündis peategelane munast ja sai nimeks Rebuliina, ülejäänud osas oli jutt tuttav, siin on see pealkirjaga "Munast sündinud kunigatütar". Mis seal salata, neid laenamisi ikka esineb, kuid eks alanud juba Kalevipoeg värsiga "Laena kannelt Vanemuine". Samas oleks patt nuriseda, ka rahval oli rammus fantaasia, kõik need Vanapaganale neljapäeva öösel kolme tilga vere loovutamised ja Kaval-Antsu tegemised ja muud võluesemed ning -võimed pakkusid samuti huvitavat avastamist.
Muinasjutt on selline kummaline jututüüp, et seda võib lapsena lugeda üht- ja täiskasvanuna hoopis teistmoodi. "Põhjakonn" oli kunagi ammu lugedes lihtsalt üks jutt koletisest, aga nüüd lugedes võis see koletis olla maale tunginud vaenlane, kes võlusõrmuse abil vagaks tehti. Enamus jutte ongi siin positiivse lõpuga, sest need räägivad soovunelmast, paremast elust, helgemast homsest. Ega seda argipäeva palju ei näidata, kuid korraks ühe väikese põike autor endale siiski lubab:
"Kolmandal päeval pärast lõunat läks Lopi külasse, kus sel hommikul siga oli tapetud ja vorstipada parajasti tulel võis olla. Ta võttis kodunt kaanega vitsiku kaasa ja tahtis naabriperenaiselt natuke vorstivett paluda, kus sees ta õhtul kodus kapsaid keedaks. Lopi mõtles, kui kõht hea roaga täidetud on, siis tulevad inimesel kohe paremad mõtted pähe. Koju jõudnud, pani ta kapsapaja tulele, et söök õigel ajal õhtulauale saaks." (Lopi ja Lapi, lk 82.)
Suurem osa jutte on juba fiktsioon algusest lõpuni, tegevus toimub kuskil kuningriigis ja tegelasteks kunigapojad-tütred, ja lõpus toimuvad pulmad. Mahukas järelsõnas on seda selgitatud nii, et talurahvas soovis enda paremaid voorusi esitleda nii, et nad oleksid kui kuninglikust soost. Väga üllas mu meelest, sest ahned, kurjad ja omakasupüüdlikud nurjamid olid jälle need, kelle taga nähti saksu, valitsejaid, mõisnikke. Täitsa imestasin, et nõukaaegses järelsõnas ei olnud kordagi juttu idanaabri ideoloogiast, ainult ühes kohas oli tuntud sotsrealisti M. Gorki tsitaat sisse torgatud, kuid see oli suht neutraalne, imestan, et milline laveerimine toimetajatelt pidi ikka seal taga olema.
Kaanepilt ei ole vast kõige õnnestunum, aga võib-olla on ümbrispaber kaduma läinud, kuid sees on küll asjalikud pildid. Kunstnik oli Günther Reindorff, see peaks sama inimene olema, kes kujundas esimese vabariigi aegsed paberrahad. Jah, ega neid jutte palju korraga lugeda ei saa, paar-kolm tükki õhtu jooksul oli minu limiit. Tänapäeva lühiproosaga neid võrrelda muidugi ei saa, keelekasutus on juba hoopis teine ja tol ajal polnud veel eesti kirjandustki suuremat olemas, Kreutzwald oli kui teerajaja. Raamatu lõpus on kaks pool lehekülge sõnaseletusi, mis teeb pildi vähe selgemaks. Kosjaviinadest olin küll kuulnud, aga mida mõeldi sõnaga "õitsil" olema, seda ma ei suutnudku välja mõelda (öösel karjas käimine). Ja mis koht oli Kunglamaa? Tuleb välja, et Gotland saar.
Mulle tundus, et Kreutzwald oli parandamatu romantik, ei ole ju võimalik, et mõni praktilise meelelaadiga raelist võiks kirjutada nt sellises stiilis:
"Piiga süda olnud vaga, ilmsüüta, karske ja puhas kui allika vesi, mis põhjani läbi paistab." (Vaskjala silla piiga, lk 343.)
Kas ma soovitan seda raamatut? Kaanest kaaneni lugemiseks ainult väga tõsistele huvilistele, mul oli ikka mitu korda soov pooleli jätta, aga siis need jutud ise motiveerisid jätkama ja lõpuni ta lugesin ja uudishimu sai rahuldet.
Kuna tänavu möödub Kreutzwaldi sünnist 220 aastat, oli tore avastada, et teda ei ole veel päris ära unustatud. Üks tasku ringhääling, Tumedad tunnid, on teinud tema jutust, "Naiste mõrtsukas", meeleoluka kuuldemängu.
Kommentaarid
Postita kommentaar