Vereta jaht

 

Vereta jaht. 

Koostanud Mario Kivistik.

Salasõna. 2001. 148 lk.

Tosin ulmejuttu, seda pole palju ega väha, mõne õhtu lugemiseks täitsa paras kogus. Autorite hulgas on sedapuhku pilt õige kirju, esindatud on nii eesti, vene, soome kui ka anglo-ameerika kirjanikud. Tõsi, tase on kõikuv, aga see on vaid mu subjektiivne arvamus, ei enamat.

Paraku oli kuus kodumaist autorit, kelle püüdlused, ponnistused ja pingutused läksid minust sahinal mööda, ilma  suuremat jälge jätmata. Ja kuna kaanepildil nende nimed juba kirjas on, ei hakka enam üle kordama. Kui ikka lugu ei ole, pinget ei kerita, point puudub ega meelt lahutata, siis ma tõstan käed üles ja annan loobumisvõidu.  

Tõlgitud autoritest oli ainus mulle tuttav nimi, nagu tutvustusest tema kohta loen, vene romantilise fantaasiakirjanduse klassikuks peetav Aleksandr Grin (1880-1932). Lühijutust (i.k. short-short story) palju välja lobiseda ei saa, aga "Juhtum Peni uulitsas" on lugu üleloomulike võimetega mehest, kes ühiskonda hästi ei sobi, ja sealt tema hädad peale hakkavad, mis lõppevad tragöödiaga. Pisut vanamoodne oli kogu see maailma, jalutuskepiga jalutav härra tänaval jne, meenutas isegi pisut aurupungi atmosfääri, a la 19 sajand. Grin on siin kergelt irooniline ja natuke ajaloo tundmist tuleb lugemise juures kasuks, et allteksti paremini mõista. Tõlkis jutu Marek Simpson.

Võiks ju arvata, et Briti ulmekirjanik Brian Stableford (1948) on grafomaan, sest aastaks 2000 oli tema kontol juba 75 raamatut, aga tõlkejutt "Jutuvestja lugu" veenab milleski muus. Tegu on korralikult väljapeetud vanglast põgenimislooga, mis leiab aset kõrbes ning kuskil kauges minevikus. Tahes tahtmata tuli meelde "Tuhat ja üks ööd", ehkki naistegelased Braiani jutus... parem vaikin. 

Kanada kirjanikest ei tule peale Atwoodi kedagi meelde, aga tema vist päris ulmekirjanik ei ole või mine tea, pole lugenud, ei oska kommenteerida. Küll aga on seda Robert J. Sawer (1960), kel mitu Hugo ja Nebula auhindagi lauale panna. "Just nagu varemalt" oli ikka nii pöörane lugu, et ma olin tükk aega oimetu pärast lugemist ja vedelesin tugitoolis. Räägib ta ju igavikulisel teemal, kurjuse vastu võitlemisest, aga teeb seda jälle omal moel. Pahalasele tehake kronosiire, ta saadetakse karistuseks dinosauruste ajastusse, aga kuidas ja mis edasi saab, see on liiga kõhe, et sellest siin rääkida. Pisut tuli meelde Ray Bradbury jutt "Kõuekõmin", kuid Sawer on asja hoopis teisiti lahendanud. 

Oli ka kohalikke autoreid, kes suutsid positiivselt üllatada, nt Andre Trinity.  "Lahkumine paradiisist" on kosmoselugu. Kuskil planeedil Meredith elab naine, kelle nimi on ka juhuslikult Meredith, keda külastab jutu peategelane Dornan Dawton. Arusaadav, et tunded ja mõistus vahetavad kohad ja lõplikust hävingust suudab Dornani päästa vaid robot. Tuli meelde S. Lemi "Solaris", kus esines samuti neid alateadvuse sügavustest esile kerkinud hallutsinatsioone, millega ei osata alati aga ümber käia. 

Indrek Hargla puhul ei saa öelda, et ta üllatas, sajandivahetuseks oli tema tase tõusnud juba kordades kõrgemale kui  nii mõnelgi kohalikul autoril. Omad tõusud ja langused võivad ju temal ka esineda, aga nt "Vereta jaht" on üks igati asjalik jutt siin kogumikus. Nagu pealkirjast arvata võis, on nimitegelaseks fotograaf ajalehe toimetusest, kes avastab tulekahjude pildistamisel, et paberile jääb veel midagi muud peale leekide ja põlenud rusude. Häid jutustamis traditsioone arvestades kirja pandud lugu, mis ei lasknud lõpuni lahti, ja kas siiski. 

Soome ulmet ei ole kunagi liiga palju, tänu kirjastusele Skarabeus on mõndagi läbi tulnud, aga varemalt? Kui lugeda Kari Nenoneni  õuduslugu "Sugulastega kimpus" ilma autori rahvust teadmata, saaks sellest üsna kiiresti aru, et see on soome ulme oma parimas, võikamas ja jõhkramas kastmes. Lugu on sellest, kuidas värske pruutpaar saabus äsja puhkuselt Taist ja minnakse külla naise vanematele, aga seal on veel vanad saladused, vimma pidamised ja üleloomulikud jõud mängus. Kõik see mudru on muidugi soomelikus karges ning külmas maailmas, kus isegi telefoni ei ole, et abi kutsuda. See on lausa masendavalt hõrk lugu. Murdekeelsed lõigud on tõlkinud Jüri Pino, teksti Mario Kivistik. 

Selline ta siis oli, see aastate tagune ulmeantoloogia. Kokku ilmus neid Marduse sarjas 14 tükki ja "Vereta jaht" on järjekorras kümnes. Eesti autorite suhtes ei oska muud kosta, kui et eks nad alles katsetasid ja otsisid, et oma nägu ja tegu leida. Marek Simpson avaldas Marek Tihhonovi nime all Covidi pandeemiast Eestis rääkiva lühiromaani "Maailmalõpu päevik" (Fantaasia, 2020), teistest autoritest ei ole rohkem midagi kuulda olnud, v.a. Hargla, kuid tema on kui... loojutustaja par excellenc. 

BAAS