Jüri Kolk. Argitraagikaid ja teisi artikleid.


 

Kas midagi on mäda või ainult näib nii?


Jüri Kolk. Argitraagikaid ja teisi artikleid.

EKSA. 2021. 216 lk.

 

Uue raamatu on avaldanud Jüri Kolk. Varem peamiselt luulet ja proosat kirjutanud ning tõlkimisega tegelenud autor ütleb nüüd välja oma sõna kui ajakirjanik, vaatleja või kolmunist. Kümne aasta jooksul ilmunud artiklid, mis siia kokku kogutud, on ilmunud ajalehtedes: Sirp, Postimees, Eesti Päevaleht ja Eesti Ekspress. Teemade ring on üsna lai, alustades poliitikaga, haridusreformi vajalikkuse rõhutamisega ning lõpetades iseendaga hakkama saamisega, põhiliselt on juttu ikka sellest, kuidas olla ja saada paremaks inimeseks. Muidugi pööratakse tähelepanu ka naisliikumisele. 

Lugemisega läks täpselt nii, et esimese hooga ei saanud arugi, kuhu riiulisse selle väljaande peaks tõstma. Kas mitte lähiajaloo riiulisse? Päevauudistega juba on see konks, et need ei pea  ajaproovile eriti vastu, kipuvad kiiresti aeguma, erinevalt päris kirjandusest. Lugedes seda, mida kirjutab Kolk siin kellestki D. Trumpist, oli küll tunne, nagu loeks eilseid uudiseid. Ja üleüldse, mille positiivse ja kasulikuga Trump siis silma paistis… ilmselt tuleb seda peagi küsida ajaloolastelt, aga see selleks. 

Kuna järgmised tekstid rääkisid juba üldisemat juttu, proovisid kulunud käibetõdedele pakkuda uusi vaatenurke, hakkas mul üks pilt silme ette tekkima. Midagi sellist: mööda teed kihutab, tolmu üles keerutades käänaku tagant välja troika, ees kolm musta hobust, vankris pukil istub J. Kolk, ilme ehmunud, käes ohjad ja pilk kindlalt kaugusse suunatud. See on allegooria, need kolm ratsut, millega autor sõidab, on märksõnad - võrdsus, vabadus ja vendlus. Need ei ole küll selleks, et alustada revolutsiooniga vms, nii hull asi veel ei ole, Eesti on valmis, kuid mõtteid selleks, et teha väikest viisi peenhäälestust, jah, siin saab autor soorituse kirja. 

Loomulikult ei pea kõigega nõustuma, mis Kolk kirjutab. Nt tema hinnangud kunstile, mille on loonud keegi teine (Tauno Kangro), ei ühti minu omadega sugugi, aga sõna on vaba, arvata võib ikka üht koma teist, keegi ei tohiks seda keelata. Märkimisväärne on veel see, et ükskõik, mida Kolk ka ei kirjutaks, tema tekstidel on oma hääl, tema lause ja samuti lõigud kulgevad kuidagi loogiliselt ning konkreetselt silmapiiri  poole. Üks näide võib seda väidet ehk ilmestada. 

 „Laiemalt võttes on kirjandus kindlasti väga üheselt ja selgelt vajalik keeleoskuse säilitamiseks. Inimesed, kes ei loe, räägivad vaesemat keelt. Ja lugeda tuleb muu hulgas kahtlemata ka meie kaasaegseid autoreid ja uusi tõlkeraamatuid. Olgugi tegemist emakeelega, Ellotška tasemel keeleoskusest ei piisa. Kui tahate midagi eesti keele ja kultuuri heaks teha – lugege. Rikka keelekasutusega inimene mõjutab ja õpetab märkamatult ka teisi, rikkal keelel on rohkem lootust ajaloos edasi kesta. Woltide ja Boltide ahistamine, keelu- ja sunnipoliitika ei saa mõjuda ligilähedaseltki sama hästi (nende meetmete positiivne mõju on üldse kaheldav, aga jäägu see teema minust torkimata) kui keeleoskuse parandamine. Niisiis, soovitan kõigil rahvuslastel – loen ennast kõhklemata nende hulka – lugeda. Kui lugeda ei meeldi, siis võtke seda kohustusena isamaa ees, tasustamata, kuid tänuväärse vabatahtliku tööna. Hakkab meeldima.”  (lk 69-70) 

Ühtlasi öeldakse selles lõigus välja ka raamatu üks põhiline sõnum. Mida lugemise kõrval Kolk veel teha soovitab, on liikumine, terves kehas – terve vaim, nii on. Lugemiseks on siin materjali küll, täitsa soovitan, saab kaasa mõelda, midagi jälle avastada, see on asjalik kogumik.

Kuna enamus artikleid peaks olema netist leitavad, kui maksumüür ei takista, siis oleks võinud raamatus olla ka see arvamus, milles Kolk räägib LV grupist („Lugemise väljakutse – kes soovitaks head raamatut?” , Postimees 8. märts 2019.). Võib-olla siis järgmine kord ilmub.

 

Sirp






Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.