Joel Jans. Tondilatern.
Joel Jans.
Tondilatern. Lummur. 2019. 262 lk.
Lõuna - Eesti on
kummaline kant. Mäed on seal kõrgemad ja järvi leidub rohkem kui mujal
vabariigis, üldse tundub kogu loodus kuidagi lopsakam olevat kui mujal
vabariigis. Kummaline on ka lugu, millest räägib „Tondilatern“. Elvas elab
täiesti tavaline gümnasist Rajar, kes hakkab nägema unenägusid kellestki-millestki
võõrast. Samal ajal tuleb kooli uus tüdruk Siiri. Noored muidugi kohtuvad,
sõbrunevad, tülitsevad ja lepivad, nagu see ikka käib. Aga üks tülikas võõrliik
kosmosest üritab kohalikke ära tinistada. Sissetungijatele vastu astumiseks
tuleb ühendada väed, mida ka tehakse, üritusse sekkub lausa kaitseliit. Asi
läks isegi nii kaugele, et oli stseene, mille kohta võib juba öelda, et küll
seal tehti piu ja küll seal tehti pau.
Põnevust ja seikluslikkust,
mida ühe noorteka jaoks vaja on, oli siin küll piisavalt. Kui midagi oleks
võinud vähem olla, siis kirjuvigu, kui midagi rohkem, siis illustratsioone,
kaante vahel oli neid tükki neli. Sander Tulk on väga hästi tabanud seda Jaapani
anime teemat, millele autor vihjab, no ja muidugi Meelis Krošetskini kaanepilt
on lihtsalt kena. Kusjuures, tuleb tunnistada, et see roosa juuksevärv on
läinud rahva sekka. Olen märganud mitmel naisel, mitte küll üleni, aga roosade
salkude kandmist. Mida pidi aga tähendama pealkiri, sellele raamatus vastet ei
olegi. Oma peas ma sidusin selle nime ühe jutukogu pealkirjaga „Diogenese
latern“, mis koosneb vene ulme juttudest. Ja venelasi ning Venemaad mainitakse
ka siin raamatus, nii et mingi sümboolne seos võib seal vahel isegi olla.
Lugemine läks täitsa ladusalt. Mul on muidu totter komme hakata naerma täitsa kohatutes
kohtades. Siin oli jutt turvamehest, kes töötas poes ja vaatas oma kinganinasid,
kui peategelane tema juures seisis. Mind ajas see kangesti naerma. Alles
hiljuti lugesin kuskilt täpselt sama fraasi. Istun praegu diivanil ning vaatan
auguga sokke jalas ja arvan, et tegelikult ju inimesed ei vaata kinganinasid,
aga raamatus ju võib, sinna see sobib. Kui raamat sai romaanivõistlusel teise koha,
siis ei oskagi lõpetuseks muud öelda,
kui et see on väike samm eesti kirjandusele, kuid suur samm eesti ulmele.
Kommentaarid
Postita kommentaar