Herman Sergo. Kauge tule kuma.

 Herman Sergo. Kauge tule kuma.

Eesti Raamat.

1975. 142 lk.

Imestan, et ma seda raamatut varem pole lugenud. Vastus on ilmselt kaanekujunduses, midagi nii märkamatut ei ole ma ammu märganud. Olen kunagi "Võta kaasa" riiulist tema koju vedinud, raamatukogu tempel - maha kantud - ka sees ja puha, sedasi ta oma järge siis ootas. Kuid kaane järgi midagi otsustada on keeruline. Vanade raamatute puhul kehtib pigem reegel: mida kapsam, seda parem. Seesinane eksemplar oli juba nii hatune väljanägemiselt, et laenasin isegi pildi veebiavarustest. Tänu ühele heale inimesele Lugemise väljakutse grupist sain teada, et raamatul on ka ümbriskaaned originaalis olemas. Otsisin ja leidsin siis algupärase pildi, taaskord veebist, autentsus eelkõige.

Ahh! Sergo on Sergo ehk Kirjanik suurtähega. Siin raamatus on lugu, mida võib vabalt pidada elulooks. Lugedes saab kaasa elada, kuidas ühest poisist sirgub mees. August Värt sündis ja kasvas Hiiumaal, kus merega kokkupuude lausa vältimatu. Muidugi ei jäänud tal märkamata, et kui keegi kaugemalt merereisilt koduranda saabus, siis ikka nii, et taskud raha täis, uurikett üle kõhu ja kuldhambad suus. Ka August soovis saada kapteniks, ainult et kesised olud ja noor iga ei lubanud teda veel merele. Kuid hea suuvärgi ning osavate kätega peategelasel õnnestub juba varakult purjelaevale koht saada. Loomulikult ei lähe kõik lepase reega, enne unistuse täitumist jõuab noormees töötada veel tellisetehases, pidada koja- ning voorimehe ametit ja maitsta ka vangimaja lahjat lurri. Aga ühel heal päeval, kui August laeva koha saab, on ta kui viieteistkümne aastane noormadrus. Edasi läks sõit juba maailmameredele ja mahakargamisele Ameerikas.

Lugemise tegi nauditavaks Sergo keelekasutus. Et merendus on omaette maailm, kus esineb sõnu, millest minusugune tavalugeja mõhkugi aru ei saa, ei häirinud  kopka eestki. Sergo kirjutab siiski lihtsalt, konteks aitas tekstist taibata, kui mõni väljend kippuski arhailisena tunduma. Nt sõnu "tšetvertnoi" või "sorokovka" (alkoholimõõt) ei kohta just iga päev. Väike katkend peategelase kohanemisest uue kaljasega:

"Tormipillerkaar jätkus järgmiselgi päeval. Hooti lõid vihmapagid robinal vastu ruhviseina ja lagedaid peelepuid. Süütasin poolhämaras meeskonnaruumis lambi ja sirvisin "Vürts Gabrieli", mis oli mul juba mitu-setu korda läbi loetud. Keskpäeval käisin pumpa katsumas. Kuid näis, et "Korentus" pidas vee väljaspool ja pumbakannudest tuli vaid halli soumi." (lk 69) 

Raamat on hästi kirjutatud, lausa laitmatu, kuid siiski nukker. August rändas kaksteist aastat küll mööda ilma ringi, kuid naisevõtuga jäi hiljaks. Kaldale jäänud pruut läks teisega, kellega peategelane naitus, polnud jälle see õige. Aga jah, hinge läks küll.