Pirkko Saisio. Kaini tütar.


Pirkko Saisio. Kaini tütar.
Tõlkinud Hille Lagerspetz.
LR 36-37.
2018. 104lk.

Soome vabaks

Tuleb tunnistada, et olin enne lugemist väheke ärevil. Ikkagi lesbiromaan.
Kohe hakkasid peas keerlema teab-mis-kõik pildid... naised omavahel.
Oma rikutuse tasemelt arvasin eest leidvat midagi erootikaga seoses.
Pärast lugemist tuleb tunnistada, et halle varjundeid ei esinenud. Paar
korda ikka läks ka magamistuppa tegevus, aga kõik see oli kuidagi
hillitsetud erootika.

Kes teab, võib olla ei olnud ühiskond veel romaani ilmudes (1984) lihtsalt
valmis millekski... Näiteks Eestis ei oleks selle raamatu avaldamine kindlasti
tulnud kõne allagi. Heino Kiik kirjutas oma "Mind armastas jaapanlanna" valmis
juba, kui ma ei eksi, kuskil 1970-ndate lõpus, aga trükki pääses alles 1987.a.
See oli küll heterosuhtest, kuid milline erootika!

Kui erootika kõrvale jätta, sest homoseksuaalsus (kui nõme sõna lesbide puhul)
on palju laiem teema, siis tegeleb "Kaini tütar" isikuvabadesega. Autoril on
endal kogemused olemas, tema tuli kapist välja 1996. Nii et teab küll millest
kirjutab. Ja kirjutada Pirkko Saisio oskab. Napisõnaliseks fragmenteeritud
teksti lugemine oli lausa nauding, mistap oli raamatut raske käest panna.

Oleks isegi pikemat teemaarendust oodanud. Ei hakka siin raamatut ümber jutustama,
aga lõppes ta seal, kus peategelased Anna ja Risku lähevad lahku. Muidugi kurb,
ega hästi ei läinud seal kellelgi. Et kuskil poole peal arvasin küll, et finaal on see,
kus muusikud saavad tuntuks ja siis antakse neile andeks, et nad on lesbid,
nagu keda huvitab isiklik seksuaalne sättumus. Kui inimene on andekas ja ennast
üles töötanud, vaeva näinud, mis see teiste asi on, kuidas ja kellega ta oma vaba
aega sisustab. Aga sinnamaani raamat ei jõudnud. Soome ilmselt ei olnud sellistseks
avameelsusteks tol ajal veel valmis. Pirkko Saisio on ise lesbi, no ja siis, minu jaoks
on ta hea kirjanik.
Nii et jah, ei tasu sildistamisi liiga tõsiselt võtta.

ERR (katkend)

Sirp

Laiapea

Kirjakoi

www.finst.ee


Judas Priesti laulja, Rob Halford, teatas kunagi, et on gey, mis samas ei tähenda suurt midagi.




Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Kujutis
LV 15. Raamat, mis on hetkel koolis kohustuslik, AGA siis ei olnud, kui sina koolis käisid. (V klass) Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks. Eesti Päevaleht. 2008. 176lk. Kurb, aga seikluslik ja pinev oli lugeda lapsepõlvest, mida meenutab oma esimeses raamatus Ivar Soopan (s.1971). Lugemist alustasin järelsõnast ja juba siis oli selge, et see saab olema üks lugu laadis a-la "Pal tänava poisid". Suures osas autobiograafiline raamat räägib 10-14 aastatse poiste elust Viljandimaal 1980ndate alguses. Kaks peategelast, Jan ja Villu, satuvad kohaliku tiigi ääres õngitsedes mõttele, et tuleks ehitada parv, millega sõita tiigi keskel asuvale saarele. Nii kujunebki esimene osa raamatust parve ehitamisele, kamba kokkuajamisele, ja kus juba kellelgi huvitav on, sinna tekib kadestajaid. Tekib väike sõda naaberasula poistega, mida ilmekalt kujutab ka Ott Valliku kaanepilt. Teises osas suvised seiklused jätkuvad. Kaks kampa panevad end maksma kuival maal. Kõik läheb Janil h
Lisateave

Jüri Tuulik. Vares.

Kujutis
LV 10. Raamat, mida pidid koolis kohustusliku kirjandusena lugema, aga mille sisust ei mäleta sa enam õhkagi (või mäletad väga halvasti) Jüri Tuulik. Vares. LR 49-51. Perioodika. 1979. 128lk. Ei meenu, mis klassis seda lugama pidi, aga loetud ta igatahes sai. Sisust pole kohe üldse midagi meeles. Ainus pidepunk on kaanepilt, kuid seegi ei kuulu mitte LR sarjale, vaid 1983. aasta väljaandele, mille kujundas, vaatasin internetist järele, Uno Roosvalt. Unustamine, ilmselt see on paratamatu, et mõned raamatud lihtsalt satuvad selle hõlma varju, no mis parata. Kuid „Vares” räägib Abruka saarel elavast poisist, kes kasvatab üles metsast leitud varesepoja. Mardu, nii on poisi nimi, kasvab koos ema ja vanaemaga. Kas täiskasvanud käituvad alati täiskasvanulikult, kui vaadata elu läbi lapsesilmade? Vaevalt. Suhted kasuisaga, kes aeg-ajalt pummeldad, see paine käib läbi terve romaani kui jahe Golfi hoovus. Seda enam, et on nõukaaeg, oi jahh! Saaremaa pealinn ei ole Kuressaare, vaid hoopis
Lisateave

Giovanni Boccaccio. Dekameron.

Kujutis
VV. Giovanni Boccaccio. Dekameron.  Tlk Johannes Semper.  Eesti Riiklik Kirjastus.  1957. 688lk. Suurem kriisiaeg hakkab küll ümber saama, kuid koduse riiuli manu on ikka tore kiigata. Mõtlesin jah, et kui ma nüüd ka ei loe seda raamatut, siis ta jääb jälle seisma aaastate takka. „Dekameroni” taustaks on 1348. aastal Itaalias levinud katkulaine. Kümme jutustajat pagevad Firenze lähedale lossi, et kümne päeva jooksul rääkida üksteisele lohutuseks lugusid. Kokku saab jutte ei rohkem ega vähem kui sada. Millest raamat räägib, polegi lihtne vastata. Kõige lühem vastus on – armastusest. Giovanni Boccaccio (1313-1375) elas ja kirjutas oma ajastust, milleks oli renessanss. Eks see epohh jättis oma jälje ka tema loomingusse. Võib öelda küll, Boccaccio Muusa näikse olevat kohati lausa amoraalne Amor. Nt kuuenda päeva kuuendas novellis on üks selline stseen, kus abikaasa kohtub oma armukesega: „Seejärel astusid nad tuppa, keerasid ukse lukku ja Lambertuccio hakkas daamiga vallatle
Lisateave