Margo Vaino. :)(: demokraatia koidik ehk loojak.

Meeleheide pole meelakkumine

Margo Vaino. :)(: demokraatia koidik ehk loojak.
Toimetaja: Piret Bristol.
Koostas: (:)kivisildnik.
Kirjastus: Ji, sari: mm.
2017. 70lk.


Masendavalt muserdav, kuid mitte lõputult rusuv. Vainot võib küll
pidada linnaluuletajaks, enamus materjalist on Tallinna keskne.
Luuletused on nende tekstide kohta võib-olla vale sõna isegi öelda,
kuigi, leidub ka vabavärssi, aga suurem osa on ikka proosa-
luuletused, mis küünivad üle mitme lehekülje. Mõnest tekstist
oleks juba lühijutugi saanud, nt. lk40 :)(: EMADEPÄEV, samas,
see on ka üks väheseid empaatiatiineid luuletusi üldse, võrreldes
teistega.

Vaino toon on kurjustav, mistap ei tasu imestada ropendamiste üle.
Sõnad "vitt" ja "munn" on oma kontekstis nii loomupärased, et puudub
vähimgi võltspaatos. Kes siis ei ropendaks? Igapäeva elus kuuleb
tänaval palju hullemat leksikat, ilm on hukas, sellele viitab ka Vaino.
Talle ei meeldi sugugi pedeteema ja muud europehmostumise kaasnähud.
Peale selle tehakse tasaarveldust minevikuga. Kes tema vastu on olnud
pahad, saavad maapõhja sarjatud. Kuidas see tegelikult oli, kuidas
võiks tõlgendada juhtumisi too teine pool, jääb juba lugeja otsustada.


:)(: ELU LINNAS

elu linnas pole
halvem elust
maal ka siin
on omad võlud
näiteks ma ei
näe ega kuule
siin pärast
majade reno
veerimist piiritajaid
oma võlud
on ikka
igal öösel
kella kahe paiku
avan ma köögi
akna ning hõikan
valjult
idi naahui
(lk28)


:)(: MÄNG

mul on toas ja köögis
kardinad ette tõmmatud
aga tänasest kannan
ka oma hämarates
ruumides päikeseprille
depressioon
minu sees sai
uuele levelile
(lk34)


:)(:

1977
on kahte sorti
inimesi
mina ja teised

2017
on kahte sorti
inimesi
mina ja mu vaenlased
(lk58)