Alari Papa Janson. Pöörab ära.




Alari Papa Janson. Pöörab ära.
Kirjastus: Hea Tegu.
2017. 90lk.

Juba see, et keegi kirjutab, on teatud mõttes teistsugune tegevus, kasvõi
tööl või poes käimise kõrval. Ja kui kirjutaja veel luuletab ka, siis
on see justkui topelt ärapööramine. Eks värsiloome eeldabki
mõningast teistsugust sõnaseadet, kui on tarbetekstile kohane. 
Põhilised ärapööramised on Papa vormistanud riimluules, esineb ka
vabavärssi ning laulutekste. Väikest viisi ärapanemist läbi
värvide saab näiteks seesinane maailm, mis on samuti ärapööranud.

Värviline

Sinine esmaspäev
katab silmad roosade prillidega et
varjata rohelises näos
musta masendust

lillad lehvitavad
pruunsärklased näitavad rusikat
kollane ajakirjandus kajastab nagu
tulipunast teemat

ehmatusest kriitvalge näoga kodanik kes
lootis tavalist halli argipäeva
mõtleb
seistes keset kõiki neid vikerkaarevärve
kogu maailm on omadega
beež

(lk20)


Üks papalik luuletus veel siia, selline mõtlik konstateeriv
stiil tundub, et sobib talle. Pisut meenutab see ühte kunagist
Gustav Suitsu luuletust just oma meeleolult.

Ka sadude tagab sajab

Ka sadude taga sajab
piisk sinna langeb kus vaja
lööb teede peal tolmu kinni
ja püüab eksinud hingi

ning sajab sajab ja sajab
tuul pilvi kokku veel ajab
et pesta pattudest puhtaks
kõik keda pole saand uhta

siis mullast tärkavad lilled
kui luna maa tusasel ilmel
ja kusagil sadude taga
üks vikerkaar juuri ajab

(lk32)

Margit Peterson


Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Kujutis
LV 15. Raamat, mis on hetkel koolis kohustuslik, AGA siis ei olnud, kui sina koolis käisid. (V klass) Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks. Eesti Päevaleht. 2008. 176lk. Kurb, aga seikluslik ja pinev oli lugeda lapsepõlvest, mida meenutab oma esimeses raamatus Ivar Soopan (s.1971). Lugemist alustasin järelsõnast ja juba siis oli selge, et see saab olema üks lugu laadis a-la "Pal tänava poisid". Suures osas autobiograafiline raamat räägib 10-14 aastatse poiste elust Viljandimaal 1980ndate alguses. Kaks peategelast, Jan ja Villu, satuvad kohaliku tiigi ääres õngitsedes mõttele, et tuleks ehitada parv, millega sõita tiigi keskel asuvale saarele. Nii kujunebki esimene osa raamatust parve ehitamisele, kamba kokkuajamisele, ja kus juba kellelgi huvitav on, sinna tekib kadestajaid. Tekib väike sõda naaberasula poistega, mida ilmekalt kujutab ka Ott Valliku kaanepilt. Teises osas suvised seiklused jätkuvad. Kaks kampa panevad end maksma kuival maal. Kõik läheb Janil h...
Lisateave

Jüri Tuulik. Vares.

Kujutis
LV 10. Raamat, mida pidid koolis kohustusliku kirjandusena lugema, aga mille sisust ei mäleta sa enam õhkagi (või mäletad väga halvasti) Jüri Tuulik. Vares. LR 49-51. Perioodika. 1979. 128lk. Ei meenu, mis klassis seda lugama pidi, aga loetud ta igatahes sai. Sisust pole kohe üldse midagi meeles. Ainus pidepunk on kaanepilt, kuid seegi ei kuulu mitte LR sarjale, vaid 1983. aasta väljaandele, mille kujundas, vaatasin internetist järele, Uno Roosvalt. Unustamine, ilmselt see on paratamatu, et mõned raamatud lihtsalt satuvad selle hõlma varju, no mis parata. Kuid „Vares” räägib Abruka saarel elavast poisist, kes kasvatab üles metsast leitud varesepoja. Mardu, nii on poisi nimi, kasvab koos ema ja vanaemaga. Kas täiskasvanud käituvad alati täiskasvanulikult, kui vaadata elu läbi lapsesilmade? Vaevalt. Suhted kasuisaga, kes aeg-ajalt pummeldad, see paine käib läbi terve romaani kui jahe Golfi hoovus. Seda enam, et on nõukaaeg, oi jahh! Saaremaa pealinn ei ole Kuressaare, vaid hoopis ...
Lisateave

Giovanni Boccaccio. Dekameron.

Kujutis
VV. Giovanni Boccaccio. Dekameron.  Tlk Johannes Semper.  Eesti Riiklik Kirjastus.  1957. 688lk. Suurem kriisiaeg hakkab küll ümber saama, kuid koduse riiuli manu on ikka tore kiigata. Mõtlesin jah, et kui ma nüüd ka ei loe seda raamatut, siis ta jääb jälle seisma aaastate takka. „Dekameroni” taustaks on 1348. aastal Itaalias levinud katkulaine. Kümme jutustajat pagevad Firenze lähedale lossi, et kümne päeva jooksul rääkida üksteisele lohutuseks lugusid. Kokku saab jutte ei rohkem ega vähem kui sada. Millest raamat räägib, polegi lihtne vastata. Kõige lühem vastus on – armastusest. Giovanni Boccaccio (1313-1375) elas ja kirjutas oma ajastust, milleks oli renessanss. Eks see epohh jättis oma jälje ka tema loomingusse. Võib öelda küll, Boccaccio Muusa näikse olevat kohati lausa amoraalne Amor. Nt kuuenda päeva kuuendas novellis on üks selline stseen, kus abikaasa kohtub oma armukesega: „Seejärel astusid nad tuppa, keerasid ukse lukku ja Lambertuccio hakkas da...
Lisateave