Niels Fredrik Dahl. Eelisel suvel






Suvest suveni

Niels Fredrik Dahl. Eelmisel suvel.
Loomingu Raamatukogu
2016///17-18
112 lk
Tõlkinud Sigrid Tooming
Toimetanud Anu Saluäär-Kall

Eelmisel suvel ilmus LR sarjas F. N. Dahli (1957) raamat "Eelmisel suvel" (ES). Kuigi
autor on kirjutamisega juba tegelenud pikemat aega, läbimurre toimus 2002. aastal
romaaniga "Teel sõbra poole", on ES esimene tõlge eesti keelde. Võib küll öelda, et
Dahl on läbi ja lõhki kirjanduse inimene. Ta on kirjutanud stsenaariume, romaane,
näidendeid ja luulekogusi. Ja nagu järelsõnas mainitud, siis kõike näpuotsaga.
Hariduselt on Dahl ajakirjanik, ka tema abikaasa on kirjanik Linn Ullmann, nii et
kirjasõnaga kokkupuutepunkte ikka jagub.

ES räägib mehest, kes sõidab maale, et oma suvekodus veeta mõni päev. Et kohad ja inimesed
on omavahel seotud, siis hakkab ta meenutama, mis toimus nii eelmisel kui ka eelmistel
suvedel.

Pärast lahkuminekut leidis peategelane endale uue elukaaslase, kellega maakodus
veedetud aja meenutamisele kogu raamat keskendub.
Tükk tüki haaval, jupp jupi haaval läbi autori minapositsiooni kulgeb kogu hakitud tegevus.
Järjest avanevad uued kihid tagantjärgi, et kes, mis ja kuidas.
Raske öelda, miks autor ise jääb anonüümseks, ei saa teada isegi tema nime, aga lugemist see
ei häirinud ka. Isegi sisekõne, mida oli kohe palju, haaras kaasa ega lasknud lahti.
No kuidas sa jätad sellise koha lugemata:

"Tal oli valge jakk õlgadel. Nüüd riietus ka tema lahti, Loki meeleheitlikult ja ahastavalt
ümber karglemas. Koer teadis, mis juhtuma hakkab, ja et ta jääb jälle üksi. Nüüd seisis
Siri paljalt rannakaljul, tema rindade vahel välgatas medaljon, nüüd puudutas tuul omakorda
tema keha. Ma tahtsin olla tema juures, end ära peita ja temasse kaduda. Nüüd lendas ta läbi
õhu nagu üksainus pingul lihas. Mina ei olnudki õieti korralikult vette hüppama õppinud." (lk20)

Ütlemata palju arvustusi on kirjutatud selle raamatu kohta. Ühes öeldakse, et see ei olegi
romaan, pigem jutustus, võib-olla tõesti. Et tagakaanel on ka öeldud, et tõlgendada saab seda
mitmeti, siis võib seda pidada ka poeemiks proosas, et mitte öelda novell.
Kui veel kaugemale minna, siis võib seda pidada ka  autori "sisekõneks". Aastail 2000-2012
põdes Dahl loomingulist kriisi. ES on kirjutatud 2003. Sellest võib tuletada, et naine,
Siri, kellega kohtumistest jutt käib, on hoopis tema inspiratsioon, muusa.


Eesti Päevaleht

Virumaa Teataja

 Laiapea

 Tilda ja Tarakanid





 

  

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Kujutis
LV 15. Raamat, mis on hetkel koolis kohustuslik, AGA siis ei olnud, kui sina koolis käisid. (V klass) Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks. Eesti Päevaleht. 2008. 176lk. Kurb, aga seikluslik ja pinev oli lugeda lapsepõlvest, mida meenutab oma esimeses raamatus Ivar Soopan (s.1971). Lugemist alustasin järelsõnast ja juba siis oli selge, et see saab olema üks lugu laadis a-la "Pal tänava poisid". Suures osas autobiograafiline raamat räägib 10-14 aastatse poiste elust Viljandimaal 1980ndate alguses. Kaks peategelast, Jan ja Villu, satuvad kohaliku tiigi ääres õngitsedes mõttele, et tuleks ehitada parv, millega sõita tiigi keskel asuvale saarele. Nii kujunebki esimene osa raamatust parve ehitamisele, kamba kokkuajamisele, ja kus juba kellelgi huvitav on, sinna tekib kadestajaid. Tekib väike sõda naaberasula poistega, mida ilmekalt kujutab ka Ott Valliku kaanepilt. Teises osas suvised seiklused jätkuvad. Kaks kampa panevad end maksma kuival maal. Kõik läheb Janil h
Lisateave

Jüri Tuulik. Vares.

Kujutis
LV 10. Raamat, mida pidid koolis kohustusliku kirjandusena lugema, aga mille sisust ei mäleta sa enam õhkagi (või mäletad väga halvasti) Jüri Tuulik. Vares. LR 49-51. Perioodika. 1979. 128lk. Ei meenu, mis klassis seda lugama pidi, aga loetud ta igatahes sai. Sisust pole kohe üldse midagi meeles. Ainus pidepunk on kaanepilt, kuid seegi ei kuulu mitte LR sarjale, vaid 1983. aasta väljaandele, mille kujundas, vaatasin internetist järele, Uno Roosvalt. Unustamine, ilmselt see on paratamatu, et mõned raamatud lihtsalt satuvad selle hõlma varju, no mis parata. Kuid „Vares” räägib Abruka saarel elavast poisist, kes kasvatab üles metsast leitud varesepoja. Mardu, nii on poisi nimi, kasvab koos ema ja vanaemaga. Kas täiskasvanud käituvad alati täiskasvanulikult, kui vaadata elu läbi lapsesilmade? Vaevalt. Suhted kasuisaga, kes aeg-ajalt pummeldad, see paine käib läbi terve romaani kui jahe Golfi hoovus. Seda enam, et on nõukaaeg, oi jahh! Saaremaa pealinn ei ole Kuressaare, vaid hoopis
Lisateave

Giovanni Boccaccio. Dekameron.

Kujutis
VV. Giovanni Boccaccio. Dekameron.  Tlk Johannes Semper.  Eesti Riiklik Kirjastus.  1957. 688lk. Suurem kriisiaeg hakkab küll ümber saama, kuid koduse riiuli manu on ikka tore kiigata. Mõtlesin jah, et kui ma nüüd ka ei loe seda raamatut, siis ta jääb jälle seisma aaastate takka. „Dekameroni” taustaks on 1348. aastal Itaalias levinud katkulaine. Kümme jutustajat pagevad Firenze lähedale lossi, et kümne päeva jooksul rääkida üksteisele lohutuseks lugusid. Kokku saab jutte ei rohkem ega vähem kui sada. Millest raamat räägib, polegi lihtne vastata. Kõige lühem vastus on – armastusest. Giovanni Boccaccio (1313-1375) elas ja kirjutas oma ajastust, milleks oli renessanss. Eks see epohh jättis oma jälje ka tema loomingusse. Võib öelda küll, Boccaccio Muusa näikse olevat kohati lausa amoraalne Amor. Nt kuuenda päeva kuuendas novellis on üks selline stseen, kus abikaasa kohtub oma armukesega: „Seejärel astusid nad tuppa, keerasid ukse lukku ja Lambertuccio hakkas daamiga vallatle
Lisateave