Kaur Riismaa: "Soekülm"




Link

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Kujutis
LV 15. Raamat, mis on hetkel koolis kohustuslik, AGA siis ei olnud, kui sina koolis käisid. (V klass) Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks. Eesti Päevaleht. 2008. 176lk. Kurb, aga seikluslik ja pinev oli lugeda lapsepõlvest, mida meenutab oma esimeses raamatus Ivar Soopan (s.1971). Lugemist alustasin järelsõnast ja juba siis oli selge, et see saab olema üks lugu laadis a-la "Pal tänava poisid". Suures osas autobiograafiline raamat räägib 10-14 aastatse poiste elust Viljandimaal 1980ndate alguses. Kaks peategelast, Jan ja Villu, satuvad kohaliku tiigi ääres õngitsedes mõttele, et tuleks ehitada parv, millega sõita tiigi keskel asuvale saarele. Nii kujunebki esimene osa raamatust parve ehitamisele, kamba kokkuajamisele, ja kus juba kellelgi huvitav on, sinna tekib kadestajaid. Tekib väike sõda naaberasula poistega, mida ilmekalt kujutab ka Ott Valliku kaanepilt. Teises osas suvised seiklused jätkuvad. Kaks kampa panevad end maksma kuival maal. Kõik läheb Janil h
Lisateave

Jüri Tuulik. Vares.

Kujutis
LV 10. Raamat, mida pidid koolis kohustusliku kirjandusena lugema, aga mille sisust ei mäleta sa enam õhkagi (või mäletad väga halvasti) Jüri Tuulik. Vares. LR 49-51. Perioodika. 1979. 128lk. Ei meenu, mis klassis seda lugama pidi, aga loetud ta igatahes sai. Sisust pole kohe üldse midagi meeles. Ainus pidepunk on kaanepilt, kuid seegi ei kuulu mitte LR sarjale, vaid 1983. aasta väljaandele, mille kujundas, vaatasin internetist järele, Uno Roosvalt. Unustamine, ilmselt see on paratamatu, et mõned raamatud lihtsalt satuvad selle hõlma varju, no mis parata. Kuid „Vares” räägib Abruka saarel elavast poisist, kes kasvatab üles metsast leitud varesepoja. Mardu, nii on poisi nimi, kasvab koos ema ja vanaemaga. Kas täiskasvanud käituvad alati täiskasvanulikult, kui vaadata elu läbi lapsesilmade? Vaevalt. Suhted kasuisaga, kes aeg-ajalt pummeldad, see paine käib läbi terve romaani kui jahe Golfi hoovus. Seda enam, et on nõukaaeg, oi jahh! Saaremaa pealinn ei ole Kuressaare, vaid hoopis
Lisateave

August Gailit. Toomas Nipernaadi.

Kujutis
August Gailit. Toomas Nipernaadi. Eesti Raamat. 1967. 360lk.  Romaan mehest, kes seikleb läbi suvise Eestimaa, kohtub iseäralike tegelastega ja võtab sügisel jalge alla kodutee. Pean tunnistada, et Toomas Nipernaadi on isegi rohkem tuntud kui tema looja August Gailit (1891-1960). Muidugi tuleb asjale kasuks samanimeline  film  (1983)film. Lugedes oli kõrvus kogu aeg Tõnu Karki hääl. Silme ees nii väga ei olnudki. Raamatus öeldakse välise kirjelduse kohta nii: „Ta oli pikk ning lahja, ta suured silmad olid täis rõõmu ning ta nimetas end Toomas Nipernaadiks.” (lk39). Aga kedagi teist on ka raske temana ette kujutleda, nii et sobib ka T. Kark. Võrdluses, kumb on parem, kas raamat või film, jääb peale raamat. Filmil on ka omad trumbid. Nt Anne Maasiku „Rändaja õhtulaul” Ernst Enno sõnadele on ikka selline lummav loits, millele eesti filmis midagi kõrvale panna ei ole. Aga stsenarist Juhan Viiding ja režissöör Kaljo Kiisk on käinud raamatuga väga vabalt ümber. Kuhu kadus film
Lisateave