Witold Gombrowicz "Neitsilikkus ja teisi jutte"

LR 2015///35-36

Witold Gombrowicz
Neitsilikkus ja teisi jutte
120lk

Tõlkija Hendrik Lindepuu ja toimetaja Triinu Tamme abil on
kaante vahele saanud kuus Witold Gombrowiczi (1904–1969) juttu.
Aeg, millal tekstid on kirjutad, kestis 1928-1939. Aastaarve
ei tasu aga eriti jälgida, sest ei aega ega ruumi, kus tegevus
toimub, pole otseselt üheski jutus mainitud (v. a. merejuttudes).

Minu jaoks raamat, mille lugemist tasub alustada tagakaanelt,
seejärel järelsõna ning lõpuks sisu.
Need jutud on kui väike protestiaktsioon kehtinud stampide vastu.
Näited sellest, mis võib juhtuda siis:
a) kui vale inimene satub valel ajal valesse kohta;
b) kui õige inimene satub valel ajal valesse kohta;
c) kui õige inimene satub õigel ajal valesse kohta.

Olgu peategelasel tegemist armukest pidava advokaadiga,
tulgu silmitsi seista leinava perekonnaga või lihtsalt mööda
ilmamerd laevaga loksuda, lõpuks tõdeb autor ikka, et -
välisilm on peegel, millega vaadata omaenda sisemusse! (lk105)

Arvestades seda, et  Lindepuu ise ei pea Gombrowiczi just kergelt tõlgitavaks,
oli see raamat ladusalt loetav. Kui iseloomustada autori originaalsuseotsinguid,
siis kasutan selleks Gombrowiczi enda sõnu:
Neitsilikkus - teiste sõnadega suletud, isoleeritud, teadmatuses viibivate olendite
eriline kategooria, kes on eraldatud muust maailmast imeõhukese seinaga. Nad
värisevad ärevas ootuses, hingavad sügavalt, nende puudutus on pehme ja paitav -
nad erinevad kõigest, mis neid ümbritseb, nad on roppuste eest lukku keeratud, kinni
pitseeritud  ja see ei ole üksnes tühi fraas, vaid tõeline pitser, sama hea kui iga teine pitser.
Füüsika ja metafüüsika, abstraktsuse ja konkreetsuse vapustav kombinatsioon - tillukesest
kehalisest detailist voolab välja terve idealismi ja imede meri, silmatorkavalt kontrastne
meie nukra tegelikkusega (lk47).