Tagasivaat 2.

Eestimaa alistamine ja feodismiperioodi kajastamine balti kroonikais.

XII sajandi lõpul algas paavsti õnnistusel Saksa ordu ristisõda Baltimaade
allutamiseks katoliku kirikule ja feodaalsele ülemvõimule. 1208. aastast
peale jõudsid ristirüütlid sõjalistesse kokkupõrgetesse eestlastega. Maa
vallutamine polnud aga lihtne, vaatamata orduvägede sõjatehnilisele üleolekule
ja sellele, et juba varem alistatud latgalid ja liivlased sõjast naabrite vastu
osa võtsid.
Laastav ja ohvriterohke sõda kestis hulk aastaid, ajutiseks allutatud ja ristiusku
vastu võtma sunnitud Eesti maakonnad heitsid eneselt esimesel võimalusel võõra ikka
ja alustasid uuesti vastupanu. Paraku said 1217.a. sügisel toimunud suures välilahingus
Viljandist põhja pool eestlaste ühendatud malevad raskesti lüüa; langes ka vastupanu organiseerijana
üldjuhiks saanud Sakala vanem Lembitu. Eriti raskeks muutus olukord pärast seda, kui 1219.a.
maabus Tallinna all Taani kuningas Valdemar II. 1223-24 õnnestus eestlastel Novgorodi ja
Pihkva vürstide sõjalise abiga küll veel kord kogu maa uuesti vabastada, ent ainult ajutiseks.
1227. aastaks oli Eesti pärast kakskümmend aastat kestnud raevukat vastupanu lõplikult Liivi
ordu, piiskoppide ja Taani kuninga meelevalla all. Algas sajandeid kogu eesti rahvast rõhunud
võõraste feodaalvõimude valitsus, mida ei suutnud väärata ka korduvad meeleheitlikud ülestõusud
ja vabastamiskatsed.

Balti maade alistamisest ning sellele järgnenud feodalismiperioodist kõnelevad tollaaegsed
kroonikad, mis on kirjutatud valitseva seisuse teenistuses olnud isikute poolt ladina või
kesk- ja alamsaksa keeles.
Toonaste arusaamade kohaselt käsitati kroonikaid peale kõige muu ka kirjandusteostena ning
autorid ei piirdunud lihtsalt sündmuste ülesmärkimisega, vaid püüdsid nende seostamisel
ja kommenteerimisel ühtlasi rõhutada mingit õpetlikku põhiideed ning sageli kasutasid
värsivormi.
Oma sotsiaalsest seisundist tingituna esindavad vanemad balti kroonikud eesti rahvale
vaenulikku ideoloogiat, nende peaeesmärk on õigustada Liivi ordu ja katoliku kiriku
poliitikat ning maa põlisrahva allasurumist. Ometi paistab kõigest sellest mingil määral
läbi ka teine külg: eestlaste võitlusvaim ja visa vastupanu, ristiusu levitamise sildi all
toimunud röövsõja halastamatu julmus, hiljem ikka ja jälle ilmnev rahva leppimatus võõramaiste
feodaalide rõhumisega. Samuti ei ole kroonikud päriselt vaikinud eestlaste elulaadist ja tavandeist,
rahva tööoskusest ja kogemustest. Kuigi sihilikult ühekülgses peegelduses, on see koos registreeritud
ajaloosündmustega siiski asendamatu, vahetult toimunu järel kirjapandud andmestik rahva mineviku kohta,
mida on kasutanud suuremal või vähemal määral kõik vanema ajaloo ainestikku käsitlenud eesti kirjanikud.

Baltimaade rahvaste ja eriti eestlaste kristianiseerimisest "tule ja mõõgaga" jutustab Läti Henriku
(Henricus de Lettis) ladinakeelne kroonika, mis hõlmab ajavahemikku 1180-ndast aastast kuni 1227. aastani.
Põhja-Lätis preestrina tegutsenud, tõenäoliselt saksa päritoluga Henrik, kes peale ladina ja saksa keele
oskas ka kohalike keeli, võttis tõlgina korduvalt osa ristilüütlite sõjakäikudest Eestisse ja eestlaste
ristimisest. Fanaatilise katoliiklasena toetab ta oma kroonikas "paganate" alistamist ja on äärmiselt
tendentslik, pidades sõjas nende vastu lubatuks kõiki vahendeid. Ent samal ajal annab ta vahetult nähtu
või sündmuste otseste kaasosaliste andmete põhjal kirjeldusi sõjaretkedest, linnuste piiramistest,
lahingutest jne., esitab andmeid eestlaste heaolu, meelelaadi ja kommete kohta; kroonikas leidub arvukalt
koha- ja isikunimesid, samuti üksikuid eestikeelseid sõnu ja lauseid, mis on vanimad meieni jõudnud
eesti keele kirjapanekud. Omas laadis kuulub Henriku kroonika (kuigi tema ladina keelt just hiilgavaks
ei peeta) keskaja arvestatavate kirjandusteoste hulka rahvusvaheliseski ulatuses. Trükis ilmus kroonika
esmakordselt 1740.a. pealkirjaga "Origines Livonia sacrae et civilis"; hiljem on seda korduvalt publitseeritud
ning tõlgitud saksa, vene, läti ja inglise keelde.

XIII sajandi lõpupoole kesksaksa keeles kirjutatud nn. Liivimaa vanem riimkroonika (trükis 1876) kujutab ajaloosündmusi
esijoones sõjanduslikust küljest kuni 1290. aastani, ülistades ordumeistrite, foogtide ja rüütlite jumalakartlikkust
ning vaprust. See tundmatu autori teos on tekkinud keskaegse rüütliluule alusel nagu teisedki vaimulike
rüütliordude riimkroonikad, mida ordukonventides ühistel söömaaegadel ette loeti. Samalaadne oli ka alamsaksakeelne
Liivimaa noorem riimkroonika, mille 1340-ndate aastate lõpul kirjutas ordumeistrite kaplan Bartholomäus Hoeneke.
Kroonikas käsitleti XIV sajandi esimese poole sündmusi, kusjuures ühe olulisema osa moodustas eestlaste 1343.a.
suure ülestõusu ja sellele järgnenud võitluste kirjeldus. Teose algtekst on jäänud tundmatuks, kuid proosa-ümberjutustusena
on seda edasi antud hilisemates kroonikates.

Järgmised olulisemad balti kroonikad pärinevad XVI ja XVII sajandist. Seoses Liivi sõjaga (1558-1583) tõusis huvi
tähtsate rahvusvaheliste konfliktide sõlmpunkti sattunud maa mineviku ja kaasaegsete sündmuste vastu. Sellal koostas
Balthasar Russow (u. 1536-1600) oma laialdaselt tuntuks saanud alamsaksakeelse "Chronica der Prouintz Lyfflandt"
(ilmus Rostockis 1578 ja täiendatult Bartis 1584).
Kuna Russow oli eesti päritoluga Tallinna kodanik ja Pühavaimu eesti koguduse õpetaja, siis erineb tema kroonika
oma üldhoiakult eelnenuist tunduvalt. Eelkõige linnakodanike seisukohti väljendades õigustab ta Tallinna linnavõimude
poliitikat, ründab range luterlasena katoliku kirikut, piiskoppe ja ordut ning suhtub õige kriitiliselt aadlisse.
Russow, kelle sugulased maal olid sunnismaised talupojad, tundis hästi talurahva rasket olukorda. Samuti kirjelda ta
lähemalt ka teiste seisuste elu Liivi orduriigis sõja eel. Peamine tähelepanu koondub sõjasündmustele, mida Tallinna
ja selle lähema ümbruskonna osas on väga üksikasjalikult registreeritud. Krooniku stiil on hoogne ja ekspressiivne,
tugevat väljendusmõju taotlev. Russowi teost on tundnud ja kasutanud kõik järgnevad balti kroonikud; see on tõlgitud
ülemsaksa, vene, läti ja eesti keelde.

Ülejäänud hiliskroonikatest tuleb märkida Russowi kaasaegse, Liivi ordus kirjutajana teeninud Johannes Renneri (u. 1525-1583)
alamsaksakeelset "Liflendischer historien negen boker...", mis jäi aga kauaks unustusse (trükis osaliselt 1876, tervikuna
alles 1953). Orduametnikuna väljendab Renner peamiselt orduvõimude seisukohti, ent toob siiski võrdlemisi täpseid ja
usaldusväärseid andmeid.
Rootslane Thomas Hjärne (1638-1678), kes tegutses Eestis kroonuametnikuna, kirjutas mahuka "Ehst-, Lyf,- und
Lettelaendische Geschichte" (trükis 1835), mille seitsmes raamatus registreeritakse sündmusi kuni 1639.
aastani. Jäädes põhiliselt Rootsi riigivõimu, mille alla tollal kuulus, ja baltisaksa aadli aadli seisukohtade väljendajaks,
pööras Hjärne oma kroonikas ometi rohkesti tähelepanu eestlaste tavadele, rahvausundile jne.
Viimane tähtsam balti kroonik oli Järva-Jaani pastor Christian Kelch (1657-1710), kelle "Liefländische Historia..." (1695)
käsitleb sündmusi 1690. aastani ja selle jätk ("Continuation", trükis 1875) 1707. aastani. Olles tihedas  suhtumises
talurahvaga, annab Kelch rohkesti ruumi kaasaegsele elule ja ilmutab kaasatundmist talupoegadele, kelle olukorra parandamist
ta loodab eeskätt Rootsi kuningavõimult.

Selleks ajaks kui koostati kõnesolnud hilisemad kroonikad, oli jõutud juba ka eestikeelsete raamatute avaldamiseni. Enne aga kui
asuda nende vaatlusele, tuleb lühidalt iseloomustada rahva enese poeetilist pärimusvara, mille aluskihid on vanemad kõigist
raamatutest ja mis sellisena kujutab endast rahvusliku kirjanduse otsest eellast ning ühtlasi olulist koostisosa.

                                                                                            (LK 13-16)