Zinovi Jurjev. Täielik muutmine.

 Zinovi Jurjev. Täielik muutmine.

Ulmeromaan

Originaali esmatrükk: 1975

Tõlkinud: Peeter Elbing

Zinovi Jurjev (õieti Zjama Judovitš Grinman; 1925 – 2020) oli Venemaa ja Nõukogude kirjanik, ajakirjanik, satiirik ning ulmeautor. Satiiriline ulmeromaan „Täielik muutmine“ (1975) ilmus eesti keeles Peeter Elbingu tõlkes ajalehe Noorte Hääl järjejutuna 1977. aasta alguses (12. jaanuarist kuni 19. märtsini). Teos kuulub autori tuntud Sherwoodi-ainelisse ulmeloomingusse.

Nõndaks. Ulme-krimiromaanis "Täielik muutmine" tegutseb asjalik advokaat Jason Rondol, kes peab kohtusaalis seisma nii kaitsja kui hiljem süüaluse rollis. On parasjagu kättejõudnud tuleviku kapitalistliku ühiskonna arengufaas, kus õigusemõistmist hakkavad otsustama masinad. Süüdimõistetul lastakse valida, kas surmanuhtluse või enese muutmise vahel. "Muutmine" tähendab isiksuse täielikku ümberkehastumist, talle jääb küll alles nimi ja mälu, kuid ta on edaspidi vaikne ja vagur kui talleke.  "Teis pole enam kübetki agressiivsust, te ei saa teha kellelegi kurja, te ei saa isegi valetada. Kas on sellisel inimesel meie süsteemis kohta? Ta on ju nagu pühak, ja pühakuid meie eraettevõtlikus ning võistlevas ühiskonnas eriti ei sallita..."

Lugu algab, kui advokaat võtab pika hambaga vastu töö kaitsta järgmist klienti, kuigi ühtki abistavat niidiotsa pole ripakile jäänud. Süütu mees mõistekse mõrva eest, mida ta pole sooritanud, süüdi, see tähendab, külmutatakse, kuni otsuse täideviimiseni. Omaalgatusliku uurimise käigus mässib Jason end aina rohkem sisse kuritegelikku maailma, et lõpuks ise seista käed raudus prokuröri ees. 

Jurjev näikse olevat autor, kelle jaoks viinamarjad olid hapud. Kui ta oleks saanud võimaluse külastada või elada välismaal, siis oleks... Kuid nüpeldada lääne ühiskonda võis avaldamisvõimalusi kindlasti kergendada, miks mitte. See oleks nagu stampvõte, mida on teisedki kasutanud. Kohati hakkas tekkima mulje, et peategelane on kapitalistlikku riiki ära eksinud kommunist. Arusaadavatel põhjustel ei oleks see romaan NLs saanud aset leida. Samas tuleb tunnistada, et kui see nõukogulik satiir ja veidi puine stiil kõrvale jätta, oli kohati isegi päris huvitav lugeda. Näituseks kõnesüntesaator, mis suudab salvestatud häälega teha uusi lauseid, ei ole ju enam ammu mingi uudis. Ent siin romaanis oli sellel vidinal professor Lamonti käes enneolematu mõju. Üldse on Jurjev väga skeptiline tehnoloogia suhtes, iga edusammu suudavad kurikaelad kuidagi ära kasutada. Paraku on tal paljuski õigus ka, kui vaadata, mis ümberrinigi toimub. 

Veidi jäi häirima vaatepunkti vahetus, minategelase sisemonoloogidelt mindi üle kolmanda isiku kõiketeadja rolli ja siis jälle tagasi. Need vahetused ajasid veidi segadusse, muidu püsis autor valitud kursil. Meelelahutusliku osaga romaan just ei hiilanud, romantiline liin jäi lahtiseks ja lõpp ka vist saabub alles kuskil ülejärgmises osas, aga see selleks. Soovitama ei hakka, leidub paremaidki krimkasid ja ulmekaid, ise lugesin, sest talvel on natuke aega rohkem ja tahaks ikka teada, mida tehtud on. Võib-olla kunagi veel mõnda lugu proovin...  

Mõttes läheb kõik suurepäraselt. Libedalt ja lahedasti. Võib-olla ei maksakski nii ilusat plaani selle elluviimise katsega ära rikkuda? 

Ulmebiblio