Reaktori jutud Mai 2026

Mai jutud olid küll äärmiselt kehvad, aga niipalju suutsin end ikka kokku võtta ja sundida, et läbi need lugesin. Suurem osa on neist kirjutamise töötoas valminud, mis vajutab oma pitseri nii sisule kui vormile. Pigem on tegu toorikute, kui valmis tekstidega, aga arvatavasti oli neid vähemalt lõbus kirjutada.

 Pastlad… Pastlad? (Tea Roosvald)

Tegevuspaik peaks olema põlvkonnalaevas, aga see pole oluline. Üks isa otsib pastlaid, et neid mustal turul maha müüa ja aidata seeläbi poega. No ja isa otsib siis poja toas neid pastlaid. 

Kõige lühem jutuke seekord, mida oli aga väga raske lugeda. Liigendamist, teksti jagamist lõikudeks ja nende vahel tühikute kasutamist, seda kahjuks Tea eriti ei kasuta. Ja need laused, oeh.

Kuidas näiteks tänapäeva noorukid progesid oma koobaste ruumiloogikat, leiutades auke ja tühimikke reaaltarindite ja psühholoogiliselt kandvate seinte vahele, nii et võisid taktiil-vara oma korteris peita mitte ainult sõprade eest, vaid see jäi nähtamatuks koguni vanemate eest, kes muidu evisid oma laste tubades alati sii-thruu õigusi?

  Kaarik (Tanel Rõigas)

Kunagi võõral planeedil kosmoselaevaga hädamaandumise teinud  reisijad elavad juba pikemat aega õndsas teadmises, et neid ei tuldagi enam päästma. Viga saanud lennumasinaga pikki otsi ette võtta ei saa, aga madallende võib sellega sooritada. Nii kasutatakse laeva nt pulmareisideks. Jutuke räägib ühe noorpaari sellisest reisist, kui eetrist kostub korraga signaal teiselt laevalt.

Vaatepunkti vahetamine on nagunii tehnika, mida väga ei tasu kasutada, saati siis lühiloos. Ja kuhu jäi pinge? Idüll on tore küll, aga mitte ulmes. Võimalik, et kunagi arendab autor loo veel pikemaks ja paremaks jutuks, mis jääb ka kauemaks meelde.

Leping (Margus Makke)

Minajutustaja viib kellelegi kolm tilka naabri koera verd ja tahab, et tema klassiõde moonduks libahundiks. Millepärast hakkab rääkija ise muutuma konnaks, kes elab soos ja sööb inimesi. 

Eks ta üks läbikukkunud kättemaksu aktsioon ole. Jutuna pole suurem asi, aga näib, et autor oleks kunagi lühijutte lugenud, puänt vähemalt töötas.

 Head uut Invasiooni! (Tim Hornet)

Linda, Toits ja Keder on kolm sõpra, kes ootavad Emajõe ääres suuremat muutust. Invasioon oleks justkui tulnukate ründamine vms. Mitmes kohas on see juba toimunud ja nüüd on kord Tartu käes. Välja näeb see siis niimoodi, et taevasse ilmuvad numbrid, need hakkavad nulli tiksuma. Kui aeg saabub, tekib linna ümber nähtamatu kilp ja keegi ei pääse sisse ega välja. See on midagi sellist, millest kirjutas Simak raamatus "Nagu lilleke väljal".  Kuna rõhk on dialoogil, siis saab nii mõndagi ühiskondlikku nurka samuti lihvitud.

Timmul oli teiste autoritega eelis, mida ta ei jätnud arusaadavalt kasutamata. Kirjutada lugu kodus, kui on rohkem vaba aega, vaadata mitu korda üle, lasta settida ja sättida, viia sisse parandused. Kõik see kajastub ka lõpptulemuses, mis on teistest juttudest siin peajagu üle. Horneti kohta tuleb tunnistada, on jutt täitsa talutav. Samas hea on näha, et vanakooli ulmet pole unustatud, see suudab veel kõnetada ja mõjutada autoreid. Eesti ulmel, kui nii edasi läheb, on veel lootust. 

Reaktor