Tamur Kusnets. Verihambuline.

 

Tamur Kusnets. Verihambuline.

Fantaasia. 2024. 154 lk.


Mu esineme tutvus Tamuri Kusnetsi kui kirjanikuga oli paari aasta eest, kui lugesin tema raamatut "Kronošütist" (Lummur, 2022), mis jättis tookord täitsa rahuldava mulje, sest oli seal ju hoogu ning hagu anti ikka korralikult. Raamatuna on "Verihambuline"  küll kõhnem, aga tundus kuidagi pikaldasem.  

Sündmustik kulgeb selles lühiromaanis lugejale ilmselt tuttaval Maarjamaal. Algab lugu kunagi ennemuiste, kui siinamail elavad kohalikud löövad mättasse üle mere tulnud vaenlased, tehakse väike riitus, loitsimine ja ohverdamine ning edasi kappab autor juba tänapäeva Eestisse. Peategelasena teeb oma rollisoorituse Ott Kristjan Aruhame, pensionile läinud vanemveebel, kes on naisest lahutatud ja elab kuskil rannikuäärses raskesti ligipääsetavas tares üksiku jahimehe-kaitseliitlase tavapärast elu. Ühel päeval leides koprapüünisest tundmatu, kuid inimlast meenutava olendi surnukeha algab Oti jaoks justkui uus ajastu. Kaugest minevikust, samuti naaberriigist on tulnud külalised, keda kõige vähem osati oodata.  

Põhimõtteliselt on tegu jutustusega, milles esineb nii fantasy kui õuduse elemente. Loomulikult ei jäta autor kahe silma vahele päevapoliitikat, olgu siis Covid või Ukraina konflikt. Tulles vastu lugeja soovidele on juba tiitellehel ära märgitud, kes sihtgrupp peaks olema - raamat on pühendatud Kaitseväe allohvitseridele. Ja et peategelane on selline karune jõmmkärakas, siis väiksema kaliibriga püksi või seelikukandjat võib tabada lugedes oht, et mine tea, viimati veel solvutakse. Mind isiklikult see veganite ja muude vähemuste matredamine ei morjendanud, lõpeks on meil sõnavabadus, aga kui midagi puuduseks nimetada, siis kuidagi loid oli kogu see teema arendus, liialt kalduti vestelisse laadi ja distantsilt kommenteerimisse. Tasus siis paari nagistamise pärast poolteist sada lehekülge trükimusta ära kasutada, aga eks kirjanik ise teab, mis ta teeb. Samas huumor, olgugi et tumedamat karva ajas kohati muigama küll. Ja stiil on iseenesest täitsa kabe, olen ka hullemat kohanud, kuid seesinane sünnib lugeda. 

Näide päris algusest: "Loitsija teadis seda noorurit - tema enda sugukonnast, kuid kalevitele ebapiisava nutikusega õnnistatud sõdalane oli karuhameline, libapätsu, inimese poolvend, soendnõmmik, kes heitlustes lausa hullus ning raius veanlasi oma kirvega hõlpsamini kui teine soolikat tühjendas. Samas oli ta ka etteaimamatu oma solvumistes ning suguvõsa pidi ajuti palju lehmi ja lambaid, mõnikord hõbedatki trahviks välja käima, et hõimlasi lindpriiks ei kuulutataks." (lk 8) 

Olgu siis öeldud, et korraliku kaanepildi on teinud sedapuhku Liis Roden, mulle meeldib. Nii et jah, kes ei pelga vähe allavööd nalju, seksuaalset sensuaalsust ja patriootlikku heroilisust võib proovida raamatuga tutvuda. 


Reaktor

BAAS


Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Kujutis
LV 15. Raamat, mis on hetkel koolis kohustuslik, AGA siis ei olnud, kui sina koolis käisid. (V klass) Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks. Eesti Päevaleht. 2008. 176lk. Kurb, aga seikluslik ja pinev oli lugeda lapsepõlvest, mida meenutab oma esimeses raamatus Ivar Soopan (s.1971). Lugemist alustasin järelsõnast ja juba siis oli selge, et see saab olema üks lugu laadis a-la "Pal tänava poisid". Suures osas autobiograafiline raamat räägib 10-14 aastatse poiste elust Viljandimaal 1980ndate alguses. Kaks peategelast, Jan ja Villu, satuvad kohaliku tiigi ääres õngitsedes mõttele, et tuleks ehitada parv, millega sõita tiigi keskel asuvale saarele. Nii kujunebki esimene osa raamatust parve ehitamisele, kamba kokkuajamisele, ja kus juba kellelgi huvitav on, sinna tekib kadestajaid. Tekib väike sõda naaberasula poistega, mida ilmekalt kujutab ka Ott Valliku kaanepilt. Teises osas suvised seiklused jätkuvad. Kaks kampa panevad end maksma kuival maal. Kõik läheb Janil h...
Lisateave

Jüri Tuulik. Vares.

Kujutis
LV 10. Raamat, mida pidid koolis kohustusliku kirjandusena lugema, aga mille sisust ei mäleta sa enam õhkagi (või mäletad väga halvasti) Jüri Tuulik. Vares. LR 49-51. Perioodika. 1979. 128lk. Ei meenu, mis klassis seda lugama pidi, aga loetud ta igatahes sai. Sisust pole kohe üldse midagi meeles. Ainus pidepunk on kaanepilt, kuid seegi ei kuulu mitte LR sarjale, vaid 1983. aasta väljaandele, mille kujundas, vaatasin internetist järele, Uno Roosvalt. Unustamine, ilmselt see on paratamatu, et mõned raamatud lihtsalt satuvad selle hõlma varju, no mis parata. Kuid „Vares” räägib Abruka saarel elavast poisist, kes kasvatab üles metsast leitud varesepoja. Mardu, nii on poisi nimi, kasvab koos ema ja vanaemaga. Kas täiskasvanud käituvad alati täiskasvanulikult, kui vaadata elu läbi lapsesilmade? Vaevalt. Suhted kasuisaga, kes aeg-ajalt pummeldad, see paine käib läbi terve romaani kui jahe Golfi hoovus. Seda enam, et on nõukaaeg, oi jahh! Saaremaa pealinn ei ole Kuressaare, vaid hoopis ...
Lisateave

Mihhail Bulgakov. Koera süda.

 Mihhail Bulgakov. Koera süda. Vene keelest tõlkinud Maiga Varik. Prioodika. 1988. 72 lk. Jutustuses "Koera süda" on nii reaalset kui ebareaalset, nii ajaloolist kui kaasaega kandunud ainest, kuid kõige enam on seal satiiri valitseva korra kohta 20. sajandi alguse Venemaal.  Professor Filipp Filippovitš Preobraženski tegeles Moskvas oma suures korteris inimeste ravimisega. Kõrvalprojektina hakkas ta uurima, kuidas on võimalik läbi viia noorendamine. Leidnud tänavalt hulkuva peni ja saanud äsja surnud mehe keha, siirdas ta viimase ajuripatsi ning munandid koerale ning jäi ootama katse tulemusi. Opereeritu ehk Šarikov ärkab imekombel ellu, moondub pikapeale meheks, suudab öelda iseseisvalt "alakahil", aga tulemus ei vasta just päris sellele, mida oodati.  Ühes liinis kulgev jutt kandub vahepeal üle professori abilise päevikusissekannetele, kus aastaarvuks on märgitud 1924. Ma ei ole küll Venemaa ajaloos väga kodus, aga see pidi olema ikka üsna pöörane aeg. Vana "...
Lisateave