Karl Ristikivi. Imede saar.
Kark Ristikivi. Imede saar.
Perioodika. 1966. 224 lk.
Kui olin lugenud "Imede saare" katkendit R. Sulbi koostatud antoloogiast "Põhja konn", ei olnud enam kahtlust, et tahan lugeda tervet raamatut, näha nööpaugu kõrval ka ülikonda. Romaanist on ilmunud mitu trükki, aga et uuemat (2003) ei olnud käepärast võtta, tuli leppida selle vana kolletanud LR väljaandega. Ausalt öeldes oli üllatav, kuidas sai Ristkivi tol ajal siin üldse ilmuda, ikkagi pagulaskirjanik, aga eks ole väike ime seegi.
Suuremad imed juhtusid muidugi raamatus. Tegemist on fantaasiaromaaniga, mis on kirja pandud reisikirjana. Peategelane, kaupmehe poeg Niccolo Caramana, kes aastal 1348 Itaalias satub pahaimamatult ühe sadamasse saabunud laeva pardale, ei pääse enam tagasi kodulinna Genovasse. Katku kartuses on maale pääs keelatud ja nii tuleb laeval lahkuda, kaasas koduigatsusest meeleheitel Niccolo. Pikapeale tuleb ilmsiks ka reisi tegelik eesmärk, mis ei ole midagi muud, kui leida legendidest tuttav saar Atlantis. Saar küll leitakse, aga selle nimi on Heliopolis, kus elavad juba tuhande aasta eest Euroopast väljarännanute järglased. Nad on seal loonud oma ühiskonna, mis järgib Platoni õpetust riigist, ja teinud tehnoloogias suuri edusamme.
Mida rohkem sealset elukorraldust tutvustati, seda nõmedam see tundus. Lapsed võeti noores eas vanematelt ära, neid kasvatati kuskil eraldi, vanurid saadeti teisele saarele elu lõppu ootama. Kirjanikud ei tohtinud oma teoseid avaldada 50 aastat jne. Oh õudust! No ei ole täiuslikku riigokorda olemas, omad puudused ja plussid on igaühel. Harald Peep mainib küll eessõnas, et see utoopia on natuke satiiriline moodsa kapitalismi suhtes, aga päris nii hull ikka asi vast ei ole, veel mitte.
Et see on mul esimene Ristikivi raamat, siis ei saa ma tema teiste teostega võrrelda, kas oli nüüd hää või halb, mulle tundus, et oli natukene aeglase minekuga raamat. Kellele sobib intellektuaalne lugemisvara rohkem, on Ristikivi "Imede saar" kindlasti sobivam. Kindlasti proovin edaspidi mõnda tema raamatut veel lugeda. Omad võtted, mida autor valdab ja mis mulle meeldisid, on autoril samas täitsa olemas. Olgu selleks või tema malbe stiil, mida nautisin täiel rinnal.
"Eks olnud meie kõigi olukord praegu selline - kaugel ulgumerel, kuhu ühegi kristlase laev varem polnud jõudnud, tantsis "Mirandolina" nagu pähklikooreke võimsate lainete turjal. Pidime mõistma, et need polnud õhukesed lauad, vaid Jumala arm, mis meid surmast lahutas. Paater Ieronimo, kes seni oli sõidelnud meremeeste ebakristlikku meelt ja keda keegi polnud hästi sallinud, leidis nüüd äkki nagu uue koguduse, kes hardunult missat kuulas, ja nii mõnigi paadunud merekaru pihtis talle asju, millest ta aastaid oli vaikinud, neid patte kas liiga suurteks või liiga väikesteks pidades." (lk 41)
Kommentaarid
Postita kommentaar