Clifford D. Simak. Nagu õieke väljal.
Clifford D. Simak. Nagu õieke väljal.
Tõlkinud Ralf Toming.
Eesti Raamat. 1975. 240 lk.
Ühes väikses Ameerika linnas juhtus midagi väga imelikku. Kui Bredshaw Carter, kohe-kohe pankrotti minev maakler tahab sõita suvehommikul maale, põrkab ta autoga vastu nähtamatut müüri, kuid imekombel jääb ellu. Tuleb välja, et kogu Mellville nimeline väikelinn on kupli all, millest ükski elusolend ei saa sisse ega välja minna. Jah, asula on tsivilisatsioonist ära lõigatud, mõistagi saabub peagi paanika, sest asja taga on tulnukad, kes on võtnud purpurpunaste lillede välimuse. Mida nad soovivad, kust tulevad, kas kujutavad endast ohtu - küsimusi on rohkem kui vastuseid ja eks üht-teist saab selgemaks, aga mis nüüd sellest, jäägu teistele ka midagi avastada.
Arusaadavalt ei ole siin ainult kohtumine võõraga, samuti on siin väikelinna hubast atmosfääri, Carteri sirgumise lugu, värvikaid kõrvaltegelasi, kui ka ajastule omast tuumasõja hoiatust (romaan ilmus 1965) ja kodanliku ühiskonna kitsaskohtadele osutamist. Mõnes kohas sain suisa naerda, aga üks omapärane koht saabus siis, kui tulnukad pidasid läbirääkimisi peategelasega, et too hakkaks neid esindama:
"Te eksite, mister Carter. Te ei saa meist aru. Võibolla pean veidi seletama. Meil on kontakt paljude teie inimestega. Nad osutavad meile igasuguseid teeneid. Meil on näiteks lugejate grupp..." (lk 24)
Selliseid gruppe leidub tänapäeval mitmeid, tean isegi ühte sellist facebookis, aga see selleks. Raamat oli täitsa mõnus, loe nagu siidi, see on kui, toimetajad on oma võimete kõrgusel. Mis siin salata Simakil jutt jookseb ka nagu kevadine oja esimese sulaga. Seda raamatut julgen küll soovitada, isegi neile, kes ulmest suuremat ei pea või pole seda seni avastanud.
Kommentaarid
Postita kommentaar