Dagor

 

Maria Galina. Dagor.

Tõlkinud Arvi Nikkarev.

Skarabeus. 2024. 354 lk.

Maria Galina on huvitav autor. Sündinud 1958. aastal Venemaal, veetis ta lapsepõlve Ukrainas, peale kooli kolis Moskvasse ning 2022 aasta alul siirdus Odesasse. Eesti lugejale ei tohiks tema loome võõras olla, üksikud jutupudinad on siin-seal Skarabeusi antoloogiates trükivalgust näinud ning auhindu noppinud. Käesolevasse kogumikku on mahutatud neli lühiromaani aastaist 2001 - 2013. Ulme, ei mingit kahtlust. Iseenesest võiks igast loost teha eraldi postituse, aga ruumi kokkuhoiu mõttes olgu siis pealkirjad kommentaaridega lisatud.

"Hüvasti, mu ingel" viib eelmise sajandilõpu Kiievisse, kus parasjagu käsil järjekordne riigipöörde katse. Võimuaparaadi juurde on saanud mažoorid ehk grandid, need on võõrliiki esindavad tegelased, kes erinevad inimesest peamiselt inglitiibade olemasoluga. Sündmustik kulgeb läbi bioloog Pierre - Oless Voropajevi nukrameelsete silmade. Tegevusest ja dialoogist juba puudu ei tule, olgu siis tegemist dissidentidega, laua taga maika väel viinaviskamisega või räpaste intriigidega. Kangesti meenutas lugu kõverpeeglist vaadatuna nõukogude perioodi.   

Õudusloole "Dagor" on kõhedusttekitava kaanepildi  teinud sedapuhku M. Krošetskin. Jutt ise pajatab mahajäetud Aafrika asulasse lord Richard Attertoni juhtimisel saabunud varanduse jahile saabunud ekspeditsioonist. Kohalike umbusklike seas liigub legend Dagorist, see on inimkehas parasiteeruv olend, kes oskab rääkida ning teab teed kadunud linna. Kui selline "patsient" leitakse, algab ohte täis teekond läbi džungli, kust elusalt mitte igaüks ei pääse. Oli selline... meeldivalt jube jutt. 

Suure Isamaasõja eelõhtul kulgev lugu "Punased hundid, punased haned" tekitas juba väikest viisi eelarvamusi, no see pealkiri. Aga lugu on zooloog Jevgeni Šehteli missioonist kodumaa kaugematesse oblastitesse, kus tal tuleb teaduse nimel leida haruldasi loomi-linde. Sihtkohas selgub üllatuseks, et saksa nimega külaline pole seal just väga oodatud. Võõrustaja on karmi käega endine punaarmeelane, kes ostis peotäie padrunite eest omale külast pruudi Ulja. Toosama neiu ei suuda enam taluda seda peksab-siis-armastab abikaasat ja põgeneb koos Jevgeniga kõrbesse. Selline põimitud tekst, kus kellegi teadusmehe päeviku sissekannete alla oli kirjutatud uus lugu, oli tore leid autoril. Ja jutus oli särinat ning mõtisklusi, mis tuli asjale ainult kasuks. Mu meelest on see siinse kogumiku parim pala. Õige vähe meenutas Ivan Jefremovi juttu "Allergorhoi - horhoi" kogust "Viis rumbi" (Ilukirjandus ja Kunst, 1946).

Pärast Koroona puhangut ei saa enam ühkti viiruselugu lugeda ükskõikselt, ikka tulevad meelde need esimesed ärevad päevad ja hirmus statistika. Jutus "Lauto ja kõik seesugune" avaneb pilt sõjast räsitud sadamalinnast, mis võiks asuda kuskil keskaegses Euroopas. Kui merelt saabub esimene kauaoodatud kaubalaev, hiilib koos rottidega maale ohtlik katk. Kogu selles kaoses üritab selget pead hoida linnas rändlaulikuna peatuv mees nimega Tulikas. Algab võidujooks ajaga, esineb marodööritesmist, levib paanika, teisisõnu, üsna rusuv lugu.

Juba esimese jutuga valdas mind totakas tunne, et ma ei saanud kohe aru, kas peategelane on mees või naine. Isegi kui jutu käigus see välja tuli, pidin pidevalt meelde tuletama, et peategelane, olgu siis biloog, pastor, zooloog või poeet, on mees. Mõnel autoril õnnestub vastassugupoolt usutavalt luua, mõnel mitte, Galina loodud mehed olid lihtsalt kuidagi liiga naiselike kontuuridega visandatud. Kuid see vist oleneb lugejast ka, aga kui see detail kõrvale jätta, oli Galina jutte huvitav lugeda, soovitan. Ikka on hea lugeda autorit, kellele pole võõras midagi romantilist ja inimlikku. Olgu siis siinkohal tänatud ka kirjastuse kolleegium, kes leidis mahti avaldada siinmail vähetuntud kirjaniku loomingut.   

BAAS