Robert Silverberg. Tähehiiglaste orjad.
Robert Silverberg. Tähehiiglaste orjad.
Koostanuud Raul Sulbi.
Tõlkinud Priit Kenkmann, Martin Kirotar,
Tatjana Peetersoo, Raul Sulbi, Jaana Talja.
Fantaasia. 2016. 268 lk.
Läksin laupäeval raamatukokku plaaniga võtta midagi lugemiseks, isegi nimekiri oli kaasas ja puha, aga kohale jõudes tekkis väike probleem. Üks turvamees tuli enne sihtkohta jõudmist vastu ja pidin ümber pöörama. Selgus, et väikelinnas toimuvad veinipäevad ning raamatukogu oli suletud. Sain aru küll, et midagi on teistmoodi, tänavad olid rahvast täis, parkida polnud kuskile ja õhus tiirutas helikopter. Mis seals ikka, olin veidi hämmingus, kuid läksin edasi. Õhtul kodus sirvides neid väheseid ulmeraamatuid, mis mul on (kokku ca kaks banaanikastitäit), jäi näppu see punaste kaantega jutukogu. Olen kunagi kogu eestikeelse Silvergebrgi läbi lugenud, aga et tegemist on ühe mu lemmikuga, siis ei pidanud paljuks temaga üks tore taaskohtumine ette võtta.
Robert Silverberg (1935) on selline autor, kes jõudis õigel ajal rongile, kui nii saab öelda. Oma esimesed jutud avaldas ta neis USA pulpajakirjades, mis tänaseks on suures osas ilmumise lõpetanud. Kuid lumepall oli veerema hakanud, teadusulme tahtis kirjutamist ja alustava kirjanikuna vorpis Silverberg jutte eelkõige raha pärast. Seda on raske uskuda, aga tohutu töövõime nind metsik produktiivsus tõid piisavalt sisse, et noore mehena Manhattanil üürida korterit ja ära elada. Need üheksa juttu, millega siin kogumikus tutvuda saab, kuuluvad Silverbergi esimesse loomeperioodi. Ilmunud on need kõik, nagu öeldud, möödunud sajandi viiekümnendatel erinevates pehmekaanelistes ulmeajakirjades.
Mõne aasta eest loetud jutud olid mul kui peoga pühitud, peale esimese jutu "Tähehiiglaste orjad", millest oli kondikava meelde jäänud. Jutt on sellest, kui Lloyd Harkinsi nimeline mees avastab end kuskilt džunglist keset varemets tsivilisatsiooni. On parasjagu aasta 3000 midagi, ringi liiguvad robotid, tulnukad ja metsas elavad üksikud inimgrupid. Et ellu jääda, tuleb peategelasel asuda tegutsema ja leida väljapääs olukorrast, kus lootust justkui pole. See on selline üsna lihtsakoeline lugu, aga tasub märkida, et juba siin loos on autor pannud maha maamärgid, mille juurde ta hiljem korduvalt tagasi tuleb. Näiteks esineb siin ajarännu võimalus, kohtumine tulnukaga ning pilguheit täiesti võõrasse maailma. Omaette väärtus on iga jutu juurde kuuluv eessõna, milleta see raamat kaotaks midagi väga olulist. Sellesama esimese jutu kirjutas Silverberg tellimise peale, talle anti kunstniku pilt, millel kujutati suurt tulnukat, käes katseklaas, kus on sees mees ja napis riides naine. Ka seda võtet on ta hiljem kasutanud, et pildi järgi jutu kirjutanud. Raamatu kaanepilt (Meelis Krošetskin) kuulub samuti esimese loo juurde.
Sellise kergema meelelahutuse hulgast, nagu need jutud on, paremate palade otsimine näikse üsna tänamatu tegevus. Tundub, et juttude tase läheb lõpupoole järjest paremaks. Näiteks "Cutwoldi kütid" - kosmoselugu võõral planeedil haruldastele inimese sarnastele loomade jahti pidavatest rikkuritest oli juba täitsa mõtlemapanev. Või teine jutuke "Androiditapp", milles hirm roboti ees näitab labast võimuiha inimeses. See lugu võiks kas või tänapäeval ilmuda, oleks vaat et aktuaalsem kui omal ajal.
Neid valituid teoseid on ilmunud eesti keeles juba neli tükki. Esmatutvuse tegemiseks ulme suurmeistriga on see ausalt öeldes asendamatu. Lugeda oli üsna kerge, haaras kohe kaasa ja viis kaugele ära, valdas selline tunne, et Silverberg raputas õlast ning äratas minus üles teismelise poisi. Eks see raamat olegi rohkem poistekas.
Kommentaarid
Postita kommentaar