Kalvar Tamm. Karta pole vaja.
Tagasi ekraani ette
Kalver Tamm. Karta pole vaja
Lummur. 2023. 208 lk.
Oi jah, küll siin raamatus oli palju avastamist, aga eks asi ole selles ka, et ma pole antud ala ekspert. Kuid erinevalt minust on Kalver Tamm suur õudusfilmide austaja ehk paadunud fänn. Siia kaante vahele on ta kogunud 50 teksti, mis võtavad selle žanri pikuti ja laiuti läbi nii geograafiliselt kui kronoloogiliselt. Juttu tehakse verdtarretavatest filmidest, näitlejatest ja lavastajatest, kes oma kustumatu panuse filmiajalukku on jätnud. Valik algab sajandi taguste filmidega ning jõuab otsapidi tänapäeva välja.
Vaid paaril korral sain tunnistada, et jaa, olen näinud, mäletan, oli jube. Nt. Freddy Kreugeri tegelaskuju oli küll kõike muud kui sümpaatne kangelane. Sain teada, et sellest on tehtud lausa kuus osa, mhm, õige ka, sellist lehma tulebki lüpsta. Aga lapsepõlves oli see vaatamine vähe veider, filmi kandis üle toonane SAT-tv, võis olla kas PRO7 või RTL. Kogu tekst oli saksa keelsena peale loetud, suurt midagi aru ei saanud, aga õudne oli ikka, pooleli ei saanud jätta.
Vist ei ole kohane öelda, et üks või teine õudusfilm on lemmik, kuid "Alieni" esimesed osad kannatasid mu meelest täitsa vaadata. Kahjuks ei ole neid filme siin raamatus eriti jutuks võetud, ju siis polnud trükimusta väärt. Kui miskit nuriseda, siis ingliskeelset mula oleks võinud vähem olla, paaris kohas oli eestikeelne vaste lisatud, aga enamus kordi oli jäetud tõlkimata. No ma ei tea, ei istu mulle see amerikaniseerumine, võiks ikka arusaadav olla ka maakeeles, kui juba, siis juba. No ja nimeregister lõpus ei oleks samuti mööda külge alla jooksnud, aga see selleks, alguse asi.
Iseenesest koostajal tekst sujus ja loba jooksis, lugeda oli lihtne, olgu siis väike näide ka siinkohal:
"Mis iganes John McTiernani filmide stsenaariumite kohta öeldakse, siis isegi selle õnnetu "Veerepalli" ("Rollerball") kohta ei saa öelda, et seal mingi kudemine oleks toimunud. McTiernanil oli sisuline osa ikka väga kenasti paigas, et kui action, siis action, ei mingit kuradi sisekaemust, kütame aga edasi. Kuldaväärt lähenemine. Nii et kui stsenaarium natukenegi kandis, siis oli klassik sündinud. Või siis vähemalt normaalne ajaviitefilm." (lk 167)
Selles laadis väikeste infokildude kaupa see raamat kokku klopsitud ongi, põgusalt, ent laialt. Ilmselt oleks filmisõpradel siin rohkem äratundmisi kui minusugusel võhikul, kuid silmaringi avardamise mõttes on raamat täitsa asjalik. Samas jagab Kalver palju soovitusi, mida vaadata või jätta vaatamata.
"Hea film ei võta kedagi käekõrvale lubadusega, et on ainult üks tõde ja filmi lõpuks on see teada. Hea film näitab vaid suuna kätte ja saadab otsima. Sõnastama." (lk 200)
Kommentaarid
Postita kommentaar