August Jakobson. Vaeste-Patuste alev.
August Jakobson. Vaeste-Patuste alev.
Eesti Raamat. 1979-1980. 656 lk.
Omal ajal on selle raamatu käsikiri pannud kinni romaanivõsitluse, aasta oli siis 1927 ja autor alles 22 aastane. Tegemist on tüseda teosega, milles kirjanik soovis kujutada elu nii, nagu see päriselt oli. Seesinane alev olla asunud Pärnu külje all ja vaadeldav ajalõik keskendus 1920ndatele, kui lokkas majanduskriis ja maad võttis tööpuudus. Tegelaskond on siin üsna suur, leidub nii lihttöölisi kui lõbunaisi, ja eks nende rõõmudest ning muredest saab lugeja osa võtta. Enim on keskendunud autor aga perekond Lüüne argielu vaatlemisele.
See oli nüüd küll üks raske, masendav ja tusane raamat, mis purustas mu illusiooni, et esimese vabariigi aegu oli elu lill. Polnud ta ühti nii ilus midagi, üks rabelemine ja rööprähklemine käis varavalgest hilisööni. Arusaadavalt on kirjanik kriitiline valitsevate olude suhtes, aga mingit väljapääsu siin ka ei näidata. Kui juba vaesuse mülkas ollakse, siis sealt ei pääse enam kuhugi, süüdi on pärivus ja ümbrus. Kuidagi trööstitu oli kogu see elu-olu seal, no ja alkoholism, perevägivald, naisepeks, need olid juba nagu tavalised nähtused. Kui lapsed kannatama pidid, siis oli lausa valus lugeda. Mässu käigus sai 15 aastane Arnu surma, õudne. Meenutas natuke Zola "Söekaevureid". Jah, hea lugeja, kui sa seda raamatut näed, siis jäta see lugemata, ei soovita, pigem hoiatan.
Kommentaarid
Postita kommentaar