Vello Lattik. Pastoraal mummulisest kleidist.

 

Vello Lattik. Pastoraal mummulisest kleidist.

Eesti Raamat. 1978. 196 lk.

Vahelduse mõttes tekkis isu natuke vanemat kraami lugeda, nii sattus kätte Lattiku debüütromaan, mille ilmumisest juba üle nelja dekaadi möödas. Lugu ise hargneb lahti kaugel nõukogude ajal ühes Eesti väikelinnas. Jeo Rauer on lõpetanud juuraõpingud Tartus ning suunati tööle perekonnaseisubüroosse Viljandis. Töö sisuks on inimeste paari panemine ja matusetalituse läbviimine. Jätnud tudengipõlve selja taha, tuleb tal hakata oma elu sõna otseses mõttes nullist peale üles ehitama. Pole tal ei õiget eluaset ega midagi, aga poissmehele sobivad ka kasinad olud, mis seal ikka laiutada. Tasapisi hakkab ta siis jalgu alla saama, töö juures tutvub Astaga, kellest saab Joe elukaaslane ning laste ema.

Pani ikka imestama küll, kui vaeselt võidi tol ajal elada. Nt puudus korteris voodi, aga Joe ei heitnud meelt, ta käis linna äärest põhukuhjast endale küljealust toomas ja asi oli lahendatud. Aga Asta, tema oli lausa lastekodust tulnud, kel ei olnud ühtki sugulast. Kuid pika peale sigineb neile juba varanatukest ja lapsi ja kui Asta enesekindlamaks saab, laseb autor tal öelda midagi lausa ootamatut: "Kui naine ei viitsi oma mehele enam süüa ka teha, pole ta naisterahvas, vaid naisterahva mõnitus." (lk 106) Jah, see on elutõde, nii on, sest teisiti ei saa. Et Lattik oli ka ajakirjanik, siis kumab siit natuke ühiskonnakriitikatki läbi - alkoholism, enesetaupud ja pika rubla tagaajamine ei leia just eriti sooja vastuvõttu.

Ega see Jeo isegi pole mingi heeros, leiab temagi juures väikeseid iluvigu. Enne Astaga tutvumist oli tal suhe kümme aastat vanema peaarsti ametit pidava Elsaga. Muidugi ei lase Jeo oma salasuhtest lahti, vahel harva käiakse kohtumas Tallinnas, siis Põlvas. Pole imestada midagi, juba esimeses peatükis kirjeldatakse Elsa välimust nõnda: "Kitsad püksid tuharate ümber pingul". Et nagu, päriselt või!? Üldse kipuvad Lattiku naistegelased kuidagi napis riides olema. Too agronoomist blond registreerimisel, kelle dekoltee oli ülemeelikult avar ja siis kuskil olid kellegi lese mustades sukkdes sääred jälle näha. Mummuline kleit, mida Asta kandis esmakohtumisel jääb Joele juba reliikviaks. Jah, autoril oli silma, et tabada midagigi helget selles hallis nõukogude ajas.

Paar korda olin vähe kimbatuses kui need sõnad, sõnad, sõnad, mille tähendus on läinud kaduma aegade tuiskliivas, tuletasid end taas meelde. Ei mäleta, et oleksin viimasel ajal kuulnud-lugenud sõna "galanteriikauplus" (pudukauplus) või kohanud väljendit "hõbekirvemees". Viimasele annab autor omapoolse seletuse.

"Tartus oli enne sõda, kodanlikul ajal, silla kõrval üks koht, kuhu kogunesid linna pätid, kes tahtsid natuke viinaraha teenida. Enamasti pakkusid nad end perenaistele puid lõhkuma ja paljudel oli kirves vöö vahel kaasas. Sellepärast neid kutsutigi hõbekirvemeesteks." (lk 97)

Raamatu lõpp jäi pisut lahtiseks, mis siis lõpuks ikkagi sai? Kas unistused täitusid, uus eluase oli juba käes, aga ühele poolele jälle ei sobinud. No ei tea, oleks võinud ikka lõpuni minna. Kuid muidu oli mõnus lugemine, lihtne ja ladus tekst. Midagi väga pretensioonikat ei olnud, oleks "Õnne13" tehtud aastaid varem, siis midagi sinna kanti see oli, olme omas mahlas. Teada on, et Tallinnas ja Tartus on olnud läbi aegade kirjanike kontsentrartsioon ruutkilomeetri kohta kõige kõrgem, kuid hea, et ka väikelinnadel olid omad belletristid. Viljandis oli Lattik, Haapsalus Paju Juhan, kindlasti leidus neid veel, aga hetkel ei tule kohe meelde.

Mööda netti