Tamur Kusnets. Kronošütist.

 


Tamur Kusnets. Kronošütist.

Lummur. 2022. 576 lk.


Tamur Kusnets on varem  kirjutanud juba viis raamatut,  äramärkimist leidnud isegi 2015. aasta  EKLi romaanivõistlusel, aga ma ei olnud varem sellest nimest üldse teadlik. Mammutromaani "Kronošütist" kohta mainitakse tuvustuses, et see on žanripuhas ulme ja laadilt paleoliitilis-humoorikas retroeugeeniline tõsijutt. Jah, tuleb tunnistada, et eks siin on päris palju asju kokku pandud, mis meelt suudavad lahutada. 

Lugu ise räägib viiekümnele lähenevast Ragnar Saarest, täiesti tavalisest mehest, kelllel ei lähe parasjagu just väga hästi. Naine võttis lapsed kaasa ja jättis ta maha, töökohast lasti lahti, nii tuleb mehel kolida Lõuna-Eesti metsade vahele, et otsustada, mida oma eluga peale hakata. Proovib ta küll ühte ja teist, alkoholismi ja suitsiidi, kuid viimasel hetkel tehakse talle pakkumine, millest ei saanud aga keelduda. Kuna Ragnar on sõjaväelase taustaga tõupuhas macho, sobiv kandidaat raskete ülesannete täitmiseks, saadavad neonatsid ta ajamasinaga paleoliitikumi, et kooparahva käekäiku vaadelda, suunata ning seeläbi olevikku mõjutada.

Minu jaoks kippusid esimesed sadakond lehekülge vähe venima, korraks oli kamp autovargaid kuskil Antsla lähedal metsa vahel ja siis tuli tükk maad sissejuhtatust. Seda ma ütlen muidugi lühiproosa lugejana, aga romaan on siiski teine tubakas. Hiljem sain aru küll, et seda oli vaja, kuidagi pidi ju dekoratsioonid paika panema, valgustuse üles seadma, grimmi tegema. Vähemalt on näha, et autor ei aja mingit umbluud, teab, millest räägibb ja kirjutamisoskus tuli siin mõistagi jutule kasuks. Sõjaväelase karjäär ning jahimehe kogemused, seda kõike õhkab siit lehekülgedelt vastu, ja mitte vähe.

Romaan ise on kohalikes oludes natuke erandlik. Kui suurem osa eesti ulmest on ikka YA, young adult ehk nooremapoolsele täiskasvanule, siis "Kronošütisti" sihtgrupp võiks küll olla meestekas. Mis ei tähenda, et see naistele ei sobi, lugajaid on ju ka erinevaid. Võib-olla üks asi, kus minnakse hea maitse piiride kompamisel äärealadele, on ilmavaadete vastandamine. Liberalism lastakse siin ikka korralikult hakklihamasinast läbi, kas ja kes sellest kasu saab või kannatab, on juba iseasi. Nt veganeid peetakse saamatuteks küttideks jne, aga see selleks, minu jaoks päästis loo autori huumor. Need üleelamised, kuhu tegelane sattus, lihtne seal polnud, kuid ta sai hakkama, tuli välja, pääses. Veel on siin seikluseid ja seksi, mis on väga olulised elemendid, milleta saab ka, aga see ei ole ikka päris see.

Üks koht oli isegi selline, kus mul hakkas ammunähtud film silme ees jooksma.  

"Noormees laadis relva ümber (messingjas padrunikest hüples paar korda furgoonikatusel ja kadus üle serva) ning uuesti käis pauk. Ranruah, kes sai vilksamisi küljepeeglist vaadata, nägi, kuidas väikebussid lasid distantsil uuesti pikemaks venida." (lk 534)

Tuli meelde stseen märulist, kus musta riietatud nooruke Mel Gibson sõidab veokiga kuskil kõrbes ja põgeneb maanteröövlite eest. Ei saa salata, et küll vanasti tehti ikka häid asju. Ka Kusnetsi romaan on hea, natuke vajas harjumist ja sisseelamist, siis läks huvitavaks ja pärast ei saanud enam käest panna. Jääb vaid loota, et ta ikka veel mõne raamatuga üllatab edaspidi. 



Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Lena Lilleste. Inimröövlid internetis.