Manfred Kalmsten. Täheraua saaga.

 


Manfred Kalmsten. Täheraua saaga.

Fantaasia. 2022. 122 lk.


Eesti ulme on nagu Tallinna linn, mis ei saa kunagi valmis. Arvata ju võiks, et ring on peal ja ots on käes, aga siis tuleb keegi värske autor või kirjutab juba mõni tuttav nimi uue raamatu, nii et lõppu pole veel näha. Napilt enne aastavahetust jõudis oma kolmanda teoseni mitmekordne stalkerist Manfred Kalmsten. Kui esimene jutukogu "Raske vihm" (2020) jättis mulle tükati mulje kui mitmekülgsest ning lootustandvast autorist, siis teine, kolmest jutustusest koosnev kogumik "Kaarnalaul" (2021)  suutis mind paremal juhul panna vaid õlgu kehitama ja artikuleerima väljendeid "meh, mäh ja möh!", ning sinna see läks. Aga kes rohkem tema loomega kursis, teab kindlasti autori osalust ka ulmikute veebiajakirjas Reaktor, kus tal üht-teist ette on näidata. 

Mis puutub lühiromaani "Täheraua saaga", siis võiks seda pidada pikema proosa vallas autori debüüdiks. Mul on täitsa kahju, et ma ei ole neid Skandinaavia saagasid lugenud, muidu võiks millegagi võrrelda ja kõrvutada. Minu lugemus piirdub Kalevaga, kaugemale ei ole seni sattunud, seepärast lugesin seda "Täheraua" juttu kui fantaasia lugu, mis ta ju tegelikult ongi. Ausalt öeldes on see üks kummalime raamat, kui rääkida algusest, tekib oht välja lobisega lõpp, sest lõpus jõutakse algusega sarnasesse olukorda tagasi. Toimib ringkompositisoon. Mistap sisust rääkides tuleks kuskilt keskelt alustada ja otsida vastust küsimusele: millest raamat räägib. Jaa, rääkida autorile meeldib, paraku rohkem kui näidata. Kui lühidalt öelda, on see lugu ühe tüdruku sirgumisest naiseks. Ulmele kohaselt on siin palju üleloomulikku ja ebareaalset, alustades maailmast ja lõpetades tegelastega. Kohanimesid kordagi ei öelda, seda asendavad ilmakaared, kuid kuskil Põhjalas pidi see ometi olema. Seal kaugel ja ammu olla siis jumalad omavahel riidu läinud, ja et sotid sirgeks saada, tõmmatakse intriigi kaasa inimesed.


Koolipoisi skaalal ma panen raamatule nelja, et oli kuidagi nii ja naa. Autor on natuke liiga suure ampsu võtnud, mis on lausa meelevaldselt kokku pressitud nappidele lehekülgedele. Kalmstein ei tõmba lõuendile suuri panoraame, tema nokitseb pildi kokku väikeste kildude kaupa, kuni välja tuleb mosaiikromaan. Isenesest folkloor on aines, millest tehakse telliseid, aga siin... esineb palju selliseid kaudselt jutlustamisi, et kes kelle sugulane oli või kes keda maha koksas. Selliseid asju oleks vahetult edasi andes saavutanud palju ehedama efekti, mis jäi aga saamata. Pidev vaatepunkti vahetamine, kui kord on üks, siis teine asjaosaline fookuses, ei pannud lõpeks õieti kellelegi väga kaasa elama. Ülejäänud osas mul pretensioone pole. Ahjaa, alguses oli lõik, kus kirjeldati suve. "Oli harjumatult kuum suvi ja Valrafn, kes nüüdseks juba kolmteist pööri vana oli, oli metsas jahil." (lk 17) 


Mõni lõik edasi sai lugeda:

"Nõtkelt liikus ta siredatel jalgadel mööda metsa, otsides selle kaitsva varju alla jäänud õhukeselt lumekihilt metsloomajälgi." (lk 18) 

Mismoodi sellest aru saada? "Harjumatult kuum suvi" ja "õhuke lumekiht". Mis muud siit järeldada võib, kui et ilmselt on autor õrnas eas palju Termikat kuulanud (Juulikuus lumi on maas). Ja siis need tegelaste nimed, need olid enamus nagu ühe kirvega löödud - Varldrun ja Vardran nt. Omaette saavutus oli lk 57 "Et siis sina oledki paljukuuldud Valrafn..." alustas mees ja naeratas Valrafnile, enne kui jätkas: "Mina olen Valsun." 

Mul ei jäänud muud üle, kui naerma pahvatada, kuigi raamat on ise tõsine, sünge ja karm.


Esines ka üksikuid kordaminekuid. Keelekasutus oli huvitav, need esialgu võõrana tunduvad sõnad, mille tähendus hiljem paika loksus, jätsid hea mulje. Stseen, kus ema teeb tütrele tätoveeringut, ruunimärki rinnale, oli sooritatud lausa meisterlikult. Sama võib öelda Meelis Krošetskini kaanepildi kohta. Liis Roden on mõned mustvalged pildid lisanud peatükkide vahele, needki on üsna kõnekad. 

Lõpetuseks pean veel mainima, et raamat on soovitatav lugejale 18+. Neid kiimlemisi, orgiaid ning prassinguid, pole unejutuks küll soovitatav kellelegi ette lugeda. Et juba esimestel lehekülgedel voolab verd ja purskub seemnevedelikku, tähendab, et vagatesmist ja lihasuretamist ei tasu siit raamatust otsida. Küll aga leiab siit saatusele julget vastuhakku ja pööraseid elutee käänakuid. 


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Lena Lilleste. Inimröövlid internetis.