Manfred Kalmsten. Kaarnalaul.

aprill 10, 2022

Manfred Kalmsten. Kaarnlalaul.

Fantaasia. 2021. 153 lk.

Olen tagakaane tutvustusega täitsa nõus, et see on üks sünge fantaasialugu, nagu mainis Raul Sulbi. Kui nt maailma loomist silmas pidada, siis võib leida natuke sarnasust eelmise raamatu nimilooga "Raske vihm" (2020), ka siin liiguvad tegelased ringi asulas, kus esineb hüljatuse ja mahajäetuse hõngu. Tegelikult on neid maailmu, mille vahel pendeldatakse päris mitu. Üks hakkab kokku varisema ja siis minnakse ajutiselt järgmisse, aga ulmes ei ole selles midagi üllatavat.

Viimase aja sündmuste taustal Ukrainas on kuidagi nii läinud, et fantaasialt ootan mingit eraldumist, väljalülitamist, olen nõus, et ulme esimene eesmärk on ikka eskapism. Aga jõudes 53. leheküljele loen:

"Aekadion oli tules. Tuhastusid tuhanded pargid ja aiad. Ükshaaval varisesid kokku hõljukpaleed, mis veel mõned päevad tagasi oma valgest sulakivist seintelt nii suursuguselt päikesevalgust peegeldasid. Sellesama päikese valgust, mida nüüd varjutasid süsimustad suitsupilved, põrmupaiskavate ehitiste ülespaisutatud tolm ja viimast lootusetut võitlust pidavate aekadionalaste sõja- ja hädakisa." (lk 35)

Jah, oleks ülekohtune mingeid paralleele tõmmata, vaevalt Kalmsten oskas neid asju ette näha, kuigi kirjanikud teinekord prohvetlikke võimeid evivad. Kui nuriseda, siis pigem selle üle, et nimede valik oli kesine. Muidugi on rõõmustav näha, et hakatakse üle saama sellest taagast, et ulmes on tegelaste nimed parajad keelemurdjad, kui kõrvuti olid tähed x, z, ja y. Kalmsten on aga liikunud teises suunas ja pannud kolmele tegelasele hoopis sellised initsiaalid: Haldemar, Hekariam, Hattarseir, ja et asi veel segasem oleks, on need paigutatud korra isegi ühele leheküljele (96).

Ega siin lugejale väga armu ei anta. Kummaline on ka raamatu kompositsioon. Esimese hooga ei saa arugi, on see nüüd romaan või jutukogu. Autor oleks justkui laua taha istunud, kirjutanud algusest lõpuni valmis loo, siis sellele käärid sisse löönud ja peatükid omavahel sassi ajanud. Välja on tulnud sellest iseäralik kollaažromaan, aga samas see võte töötab. No alguses oli kuidagi rabe, ei osanud pilti kohe kokku panna, siis kippus juba looma ja alles viimane kolmandik, vat siis muutus huvitavaks, nii et ei saanud raamatut käest. Pean siinkohal vajalikuks hoiatada, et Kalmsteni näol on tegemist autoriga, kes ei pelga oma loomingus kasutada erootilist vaibi, küll sordiini all, ent siiski. Ah et millest raamat räägib, ikka inimeseks olemisest ja mis sellega kaasas käib, kui olukord võib väljuda kontrolli alt. Eks sellest raamatust ole juba kirjutatud ka üksjagu, mis ma enam lisada oskan. Pildid on lahedad, nii sees (Liisa Berezkin) kui kaanel (Meelis Krošetskin).