H. G. Wells. Võlupood.
H. G. Wells. Võlupood.
Tlk Aleksander Zirnask.
Perioodika. 1966. 66 lk.
Üks kena komme, mida aeg-ajalt järgitakse, on kirjanike avaldamine nende juubeli puhul. Olgu siis lugeja poolt vaadates tegemist esmatutvumise või taasavastamisega, tänusõnu väärib ettevõtmine nii ehk naa. Loomingu Raamatukogu on juba kahel korral avaldanud tuntud inglise kirjaniku Herbert George Wellsi (1866 – 1946) tekste. Viimati ilmus reisikiri „Venemaa pimeduses“ (2017), kui autori sünnist oli äsja möödunud 150. aastat, ja 1966.aastal, kui tähistati Wellsi ümmargust juubelit, avaldati seesinane valimik ulmejutte.
Kokku on siin brošüüri mõõtu vihus neli lugu ehk jutustust, nagu eessõnas märgitakse. Sünniaega tähistab neil aasta 1900, mis tähendab, et tegemist on autori nooruspõlve uljameelsuse puhangutega. Ja õige ta on, sellist lähenemist toetan kahe käega, kui ikka mõte lendab, sulg püsib viisakalt peos, pole vaja küünalt vaka all hoida. Wellsi kasuks räägib veel asjaolu, et tol kaugel ajal oli uudismaa üles kündmata, kui nii võib öelda.
Nimilugu „Võlupood“ tõmbas mind kohe kaasa, jalutasin koos Gipiga läbi tolle salapärase kaupluse, sain osa mustkunstniku trikkidest ja tekkis omal ka soov külastada seda kohta Regent Streetil, kui see ikka on veel alles. „Uus kiirendaja“ ei andnud üldse aega hinge tagasi tõmmata, alles viimase lause viimase punkti juures sain pidama. No tõepoolest, teatud preparaadiga saab aega panna kiiremini ja aeglasemalt liikuma, meenus film Matrix, kus seda efekti kasutati. Ja milline ajavahe on jutul ning filmil, njaa. „Plattneri lugu“ on midagi sellist, mille kohta võib öelda, et siin satutakse paralleelmaailma. Kui üldiselt ma selle ajastu Wellsi veel teab mis stiilimeistriks ei pea, on just selles jutus tunda tema osavust kirjeldamisel.
„Ta vaatas orgu ja nägi, et valgus on roninud mööda kaljust mäeseina sügavale alla ning et rohekas kuma on jaaniussi hiilgusena murdnud kuristiku pilkase pimeduse. Ja just siis tõusis rohelisse taevalõõma hiiglaslik käsi kaugete mägede basaltlainetuse kohale, ja tema jalge ees tuli rohekas valguses nähtavale mustjaspunaste varjudega kaljumürakas kogu oma sünguses ja elutuses. Äkki nägi ta tohutul hulgal munajaid esemeid hõljumas nagu võilille-ebemed üle mägismaa. Ükski neist polnud talle lähemal kui kuristiku vastassein. Kell tilises all ikka kiiremini ja kiiremini, mingi hullumeelse visadusega, ja palju tulesid liikus sinna-tänna.Poisid, kummargil oma töö kohal, olid kahvatunud peaaegu nähtamatuks.“ (lk41)
„Mees, kes võis imesid teha“ lõpetab jutukogu ja räägib ühtlasi sellest, millele pealkiri viitab. See on taoline jutt, mille kohta eestlane võiks öelda - lase sant sauna… Mis parata, soovidega tuleb ettevaatlik olla, anna inimesele võimalus ja varsti on kuri karjas. Olen kuulnud vahel öeldavat, „pange maakera seisma, tahan maha minna“. Kui keegi peaks nii ütlema, võib talle just seda juttu soovitada, ehk leiab meelerahu.
Hea oli see, et midagi väga häirima ei hakanud. Kui autor prooviski teha natuke pedagoogi tööd, siis tuleb vaadata ikka aastaarvu ka, samas ei ole lugeja harimises midagi taunimisväärset. Vähem oleks võinud olla kohti, kus autor otse lugeja poole pöördus, neid esines pea igas jutus. Aga see on juba mu isiklik kiiks, et selline asi mind segama kipub. Huvitav oli tema lugude kulgemiskäik, tegevus ei toimu kuskil kaugel kosmoses ega määramatus tulevikus, vaid jutustamise aegsel Inglismaal. Wellsi tegevus algab tema kaasajas, kuhu samm sammult tuuakse üleloomulik element sisse, et siis lõpus jälle ringiga algusesse tagasi jõuda. Ja meeleolu, see tarvilik nüanss on ka meeldiv, süütult maheda huumoriga vestab autor oma jutte. Nii et lõpetuseks võin öelda küll - lugemine läks libedalt, takistusi ei tekkinud. Kui üldse midagi ENSVs kõrgel tasemel oli, siis just nimelt toimetamiskultuur. Terve tekst oli kirjaveatu, lausa hämmastav.
Kommentaarid
Postita kommentaar