Maie Parrik. Viies Ratas.



Maie Parrik. Viies Ratas.

EKSA. 2021. 88 lk.

 

Enn Vetemaa on kunagi öelnud, et luuletusi tuleb kirjutada kas väga noorelt või siis vanalt. Noorelt just seetõttu, et siis ollakse veel vastuvõtlik ja tundeerk välismõjudele, vanemas eas aga seepärast, et siis on autor väljakujunenud, oskab jagada elutarkust ning mõistab asju paremini reastada + enesekriitika. Aga Maie Parrik on läinud mööda kolmandat ja enesele meelepärasemat teed. Aastate jooksul sahtlisse kirjutatud tekstid on alles nüüd ühtede kaante vahel välja antud. Daamide ega üldse naiste käest ei ole viisakas vanust küsida isegi minusugusel matsil, sestap jätan tema sünniaasta siit välja. Samas ei saa välistada võimalust, et tegemist on nt sünnipäevakingiga juubeli puhul, mine tea, kindlalt võib aga väita, et „Viies ratas“ on hilisdebüüt.

Žanri määramisel tekkis mul pisut ebaselgust, et mis asi see siis nüüd on? Tagakaanelt saan teada ainult seda, et Maiele meeldis luuletada juba kooliajal ja kui ta 1955. aastal laulma hakkas, kulus sõnaseadmise oskus talle laulude loomisel marjaks ära. No, see vähenegi on abiks ikka. Hakkasin meenutama ja tuli meelde punkbänd Operatsioon Õ, mis tegi Parriku nime üle Esti tuntuks. Kahjuks ei ole kuskil raamatus kirjas, kes kaane kujundajas, samuti hämmastas toimetaja nime puudumine, mis on ilmselt selle raamatu suurim puudus. Guugeldamine viis mind Õhtulehe saidile ja andis niidiotsa kätte, et tegemist on ikka luulekoguga. Võib-olla tõesti nii ongi, näppu jäi see raamat mulle ka uuema luule riiulist. Aga kui „Viies ratas“ midagi meenutas, siis rohkem neid omaaegseid kogumikke „Laulge kaasa“, kus sõnad koos viisiga üles märgitud, kui tänapäeva luulekogusid.

Olgu, kuidas on aga kui sõrmega sisukorrast üle libistasin sain kokku 73 teksti. Seda ei ole vähe ega ka üle mõistuse palju, samas on need sellised parajalt lihtsad ja naiivsevõitu ampsud, mida suudab ühe vagura ennelõunaga läbi seedida. Kui ainult üks märksõna eraldi välja tuua, millega seda kogu iseloomustada, siis on selleks – elulust. Ja siin ei mängi rolli daatumid, neid ju tegelikult üldse pole. Tuleb aru saada ainult vihjetest, millal üks või teine rida kirjutatud on. Suurima üllatuse pakkus siiski tema hoiak, Maie noorusaja optimism säilitab oma vitaalsuse raamatu lõpuni välja.

Kes soovib otsida siit sõnu koos klassikalise noodikirjaga peab pettuma, noote pole. Kuid mõned read hakkavad ise end lualma, kas või need:

 

Lemmiklaul

 

Tra-la lalla la,

tra-la lalla la,

vanu, noori laulmas kuulen

ikka oma lemmiklaulu,

tra-la lalla la,

Tra-la lalla la,

kõigile hea tuju loob

see imekaunis viis.

Hõiskab hing,

tuksub rind,

kui näen sind

laulmas seda viit.

See sobib sulle,

unustad mured,

kaob meelest ka igatsuse piin.

(lk 32)

 

Peale selle, et Maie hing kuulub levimuusikale, mida mainitakse mitmes luuletuses, meenutatakse veel Viljandit, lauldakse Tallinnast, ära käiakse Musta mere ääres ja pilguheit tehakse Brasiiliasse. Üleni muretu ja sinisilmne Maiu loomulikult ei ole, korrale kutsutakse autojuhte, et nad jalgrattureid ikka märkaks. Ja kui juba ratturid, siis ei unustata Liibanonis pantvangi sattunud vändapressijaid. Nõuannetega ei oleda sugugi kitsi, spordile pannakse pihta – tervese kehas terve vaim. Jaa, kirjutan sellele kahe käega alla. Nurisemiseks suurt põhjust ei näe, toimetajata raamatu väljaandmine on tänapäeval üks paras loterii nii ehk naa. Mõni kirjaviga oleks ju võinud olemata olla, aga mis nüüd sellest. Hea tuju ja rõõmus meel, mis siit raamatust kaasa võtta, on ka lõppude lõpuks midagi väärt.




Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.