Herman Sergo. Kui ma alles noor veel olin.

 

Herman Sergo.

Kui ma alles noor veel olin.

Eesti Raamat.

1980. 248 lk.

Lapsepõlv on ikka see kõige parem periood, mis kaugemale jäädes aina ja aiva helgemalt meelde kipub tulema. Ja kui juba kord teha tagasivaateid ja ületähendusi, siis on muidugi oluline, mida võtta, mida jätta. Neid pudinaid, mida möödanikust haarata, mis ajaliselt jäävad sinna kuhugi 20. sajandi algusveeru Hiiumaale, Sergol juba jagub. Kokku on siin raamatus viis juttu, ilmselt ei ole ülearune seda kogumikku alapealkirjastada nii, nagu ütleb laulusõna - „Viis viimast”. Kui ajaliselt Sergo jutukogud ritta panna, et ülevaadet saada, on nimekiri selline:  

Pinnavirvendus ja põhjalained: jutustusi ja olukirjeldusi. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1962. 248 lk.

Lootsitoa jutud. Tallinn: Eesti Raamat, 1967. 244 lk.

Kui ma alles noor veel olin: jutustused. Tallinn: Eesti Raamat, 1980. 245 lk.

Need andmed on pärit äsjaalustanud veebilehelt ehk eesti kirjanike e-leksikonist  Estonian Writers. Leht on küll ingliskeelne, kuid tema olemasolu üle on mul siiski äraütlemata hea meel, keda kõiki sealt ei leia, terve tähestik on olemas.

Kui juba loeteluks läks, saagu siingi raamatus avaldatud jutud järjekorras ära mainitud. Otsa teeb lahti üks omanäoline jutt „Lapsepöli”, mida võib iseloomustada sõnadega olme- ja olukirjeldus. Sergo räägib siin arvatavasti enda lapsepõlvest, perekonnast, lugema-kirjutama õppimisest ja tööle asumisest, loomulikult ei puudu mere poole vaatamine. Võib-olla parema osa, sest jutt ei ole just kõige meeldejäävam, jätsid need kohad, kus peategelane sattus Haapsalu Örsemani haiglasse. Selle väikelinna nimi oli temal Apsal, et kuidas elu siis käis, nt laev sõitis Heltermaa ja Haapsalu vahel, Hiiumaale veeti kaupu kalevivabrikule, kogu see ajalooline taust oli huvitav jälgida. Muidu on tegemist korraliku, aga siiski keskpärase jutuga, mis paraku, nagu juba öeldud, kauaks meelde ei jää. Kuid kõige tugevam tahk on siin, seda võrreldes kogu tema lühiproosaga üldse, on selle teksti keeleline külg. Sellist hiiumurde kaskaadi ei ole ma varem tema puhul kohanud, muidugi oli see kõik omal moel nauditav. Vahemärkuse korras lisan, et Sergole  pidi olema Hiiumaal tehtud mälestuskivi, millele on kirjutatud read, mis on valitud siit jutust, need on järgmised: „Kirjatarkus ja meri… Kaks asja. Ja mina sääl kut ärg kahe heinakuhja vahel. Eks ta rohkem sedasi ikka oli, et talvisel aal said raamandud võidu, suisoojaga änam meri, taat ja paat.”  (lk 16)

„Kui ma alles noor veel olin” andis oma nime tervele kogumikule, seda mõistagi arusaadavatel põhjustel. Esiteks see, kuidas autor selle jutuni jõudis, oli juba märgiline. Pärast jutu „Lapsepöli” ilmumist Loomingus pöördus üks lugeja Sergo poole, et temal on enda noorusajast pajatada parem lugu, mille autor siis kirja pani. Vahemärkuse korras lisan, et samal viisil on kirja saanud üks varasem raamat, „Kauge tule kuma”  (1975). Teiseks põhjuseks raamatu nimijutuks saamisel on „Kui ma… ” maht, mis ulatub napilt üle saja lehekülje, teised on ikka poole lühemad. Lugu ise on ääri-veeri sarnane eelmisele jutule, lapsepõlv Hiiumaal, emaga üksi kasvava nooruki silme läbi nähtud kombed ja argipäev. Kuidagi on nii, et vahel õnnestuvad kõrvaltegelased Sergol ehedamad luua kui peategelased. Nt Joonas, meremees ja kõva töömurdja jättis siin kuidage erksama mulje. Temalt on ka see puusepa tarkus:

 „Sa, Tõnis, oled nutikas poiss, a knee-witted boy, tead isegi, et kaua tehtud kaunis töö. Ja et rehapiid olgu saarest, ei need siis murdu. Selg aga kisklikust kasest, et pulgad seda lõhki ei ajaks. Vars kergest, krõbekuivast ja oksteta haavast. Siis see riistapuu väleda nooriku käes otse lendab – lust ja lõbu vaadata. ”  (lk 92)

Üks võte, dialoogi rikastamine võõrkeelsete laenudega, mida Sergo tihti kasutab, leiab ka siin äramärkimist. Jutuna küll on see küll nimilugu ja pikkustki jagub piisavalt, aga ei ületa siiski seda piiri, et oleks midagi enneolematult lahedat. Olmekirjandus on vajalik, ma ei tea, vist pigem koduloo uurijale, aga midagi on siin jutus nagu puudu, et see vastaks minu ootustele lühiproosa osas. Toredaid kohti siiski oli, kas või see, kus üks tööline meenutas, kuidas ta ehitas Rohuküla tee ääres pooleli jäänud Ungru lossi.

„Kooliraha teenimas” on esimene lugu, mis korvas kõik selle, mis eelmistel siin vajaka jäi. Jutus on olemas nii, põnevus, pinge, tegevust edasi viivad tegelased kui ka sergolik moraalikonks. Eks ta tõmbas selle jutu küll lihtsa skeemi karkassile, kuid ei saa salata, tegemist on üle prahi looga. Jutt on esimese vabariigi ajal tegutsenud piiritusevedajatest. Nagu ikka autoril tavaks, areneb siingi väike armuliin, mis annab pisut romantilist võnget asjale juurde. Huvitav, et Sergo ei ole varem tuliveega hangeldajatest kirjutanud, nüüd on siis see nišš samuti täidetud. Veider küll, aga piiritust ei viidud mitte ainult Soome, vaid seda toodi ka Eestisse, no tõesti, mis kõik välja ei tule. Täitsa vabalt saab seda kogumiku parimat pala nimetada novelliks.

„Tules kumava taeva all” kuulub nende väheste juttude hulka, kus ei ole juttu Hiiumaast, küll aga ei puudu siin meremees. Jüri Vihur sõidab aurikul „Saadjärv” Soome lahel Leningradi. Ta veab põgenikke, kes on pääsenud Tallinnast 1941. aastal, kui sakslased vallutasid Põhja-Eesti alad. Suursaare lähedal saab Jüri laevalael pommirünnakus haavata. Kogu jutt on sellest, kuidas peategelane haigevoodis hingevaakumise hetkedel kohtub oma teise ilma lahkunud lähedastega, samas käib ta läbi möödunud elu olulisemad seigad. Muidugi on tegu sõjavastase jutuga, haavatutest ja hukkunutest hakkab kahju, aga no, sõjateemat on juba piisavalt käsitletud, isegi Sergol. Omapärane oli see, et autor kasutas uut laadi kirjutamiseks. Kui tavaliselt on ta ikka olnud kirjanik, kelle jaoks realism on tegelikkuse tõetruu kujutamine, võtab ta siin justkui teise käigu, juttu sigineb fantaasiat, mis ei ole talle üldse omapärane. Üllatuste vastu ei ole mul midagi, nii et eksperimenteerimine teenis oma eesmärki.

„Proovitund”  jõuab ringiga tagasi Hiiumaale, kui saabub 1944. aasta tormine sügis. Sakslased hakkavad põgenema, venelased ei ole veel saabunud. Külas elavad üksikud pered, kelle hulgas on põgenema asutajaid, neid, kellel on selleks piisavalt põhjuseid, ja neid, kes soovivad jääda kodukohta. Otsest peategelast ei ole, on vaid paar naabrinaist ja ühte jalga lonkav külamees. Eks neil läheb omavahel ütlemiseks, et kes keda on sakslastele üles andnud ja mida kõike veel. Viinaralli kõrval on see vast teine hea lugemine siin kogumikus. Kogu seda miljööd ja meeleolu on väga hästi õnnestunud edasi anda. Kodumaalt lahkumist on Sergo oma „Põgenike laevas” (1966) küll märksa laiemalt kujutanud, kuid lühijutu kohta on siin piisavalt, et peamine - inimeseks jäämine - kirja saada. Ei ole keeruline märgata, kummale rinde poolele autor kaasa elab, kuid erinevalt Põgenike laevast jätab lõpp siin otsad lahti, kas nad ikka pääsesid või…

 Vähe eriline raamat on see Sergo viimane jutukogu. Kui esimesed kaks olid oma laadilt veel ühetasased jutuveeretamised, siis siin on iga jutt justkui ise suunda kiskuv lugu. Seda tulemust ei saa pidada ei heaks ega halvaks, nii kirjutades on lugejaskond ilmselt laiem. Autor katsetab ja ereneb ju kogu loometee vältel, nii ka Sergo. Kuid näib küll, et lühiproosas on autor oma sõna öelnud, teemad ja motiivid hakkasid juba korduma, oli ka viimane aeg minna edasi romaani manu.