Herman Sergo. Meri kutsub.

Herman Sergo. Meri kutsub.   

Eesti Riiklik Kirjastus.

1960. 596 lk.    

Kui juba Sergot lugema sattusin, läksin tagasi algusesse, nõnda tekkis huvi ka selle raamatu vastu. Tegemist on debüüdiga, aga siiski ei ole see veel romaan, vaid teos, mis jaguneb omakorda kolmeks pikemaks jutustuseks. Esimene jagu algab aastast 1929 ja viimane lõppeb 1940. aasta juunipöörde paiku. Loomulikult kirjutas Sergo raamatusse mälestusi oma elust, kuid lasi ka fantaasial lennelda. Jutt on siis sellest, kuidas hiidlasest peategelane Peeter Murd meremeheks saab. Esimese vabariigi ajal ei olnud elu lihtne. Peeter alustas kohalike rannaäärsete kiprite alluvuses madrusena ning koges juba siis ebaõiglust, kui ülemused koorisid alluvatelt tuima näoga seitse nahka. 19 aastaselt sõidab Peeter Rotterdami lootuses pääseda välismaa laevale tööle. Ka see periood ei ole kerge, töötuid on palju, maad võtavad vaesus ja viletsus. Seal tutvub ta marksismiga ning kirub kapitalismi. Ühel heal päeval saab ta koha purjekale "Viiking" ning algab teekond Rotterdamist Kalkuttasse. Ühtlasi pean seda ümber Healootuse neeme purjetamise seiklust ka parimaks osaks siin raamatus. Viimane kolmandik raamatust räägib Peetri merekooli lõpetamisest tüürimehena, tööle asumisest väikesele purjekale ning hiljem juba suurel aurikul võimuvahetusega kaasa minemisest.

Täpselt selline raamat, et alguses ei saanud vedama ja siis ei saanud pidama. Mis ma siia eelnevalt kirjutasin, on ainult murdosa raamatu süžee käikudest. Tegelaskond on üsna rangelt paika pandud, mõni osaline tundub olevat ikka lausa üleelusuurune. Kes on hea, see on väga hea, kes halb, on kohe viimane lurjus. Kui üldse millegi kallal nuriseda, siis seda va punaideoloogia sisse toomist ei oleks Sergolt küll oodanud, aga no mis teha, aeg oli selline. Paljude lähedaste inimeste hukkumine tegi ka meele kurvaks. Kuid meremehed on üldiselt rõõmsad, elu on selline. Sergo sulejooks on samas nauditav lugemine, nii et kahetsema neid kiilu alt läbi tõmbamisi ma küll ei jää.

"Viimase seilina päästis Peeter lahti krootmasti röilpurje. Ülevalt, viiekümne meetri kõrguselt paistis suur ookeanipurjekas kitsa süstana, millel valendas tuulest pingutatud purjedemets. Laev lõhkus kergelt, nagu mängeldes, laineid ja parrastelt ahtri poole jooksis vesi vahutava jõena. Kiilvesi purjeka järel näis nagu lai, valendav maanteelint voorlikul maal. Esmakordselt elus nägi Peeter ülevalt mastitipust täies purjes sõitvat parklaeva ja tundis, et kes seda on näinud, ei suuda kunagi unustada suurepärast vaatepilti, mida pakub uhke purjekas mere tumerohekal taustal. Alles nüüd mõistis ta täie selgusega kord vanaisalt kuuldud sõnu: "Sa ei tea arvatagi, missugune iludus on üks neljamastiline täies purjes ookeanipark! Niikaua, kui sa seda pole näinud, ei tea sa veel üldse, mis ilmas on ilus ja mida tasub vaadata." Peeter unustas kõik muu ning nautis mere, laeva ja üle kõige selle laiuva suvise taeva karget ilu. Purjekas meenutas Peetrile heleda kleidiga tütarlast, kes kergejalgselt üle roheka samblaga kaetud mätliku maa ruttab. "Just nagu Leena! Kahju, et ei saa praegu temale kõike seda ilu näidata! Kui ta näeks, siis mõistaks ta ehk sedagi, miks ma armastan merd enam kui kõike muud maailmas," mõtles Peeter ja tundis otse füüsilist valu ja igatsust lennata kajakana üle mereavaruste, sulada ühte sinise taevaga, emmata kogu loodust."            (lk 207-208)