Mööda netti

László Krasznahorkai. Viimne hunt. Ungari keelest tõlkinud Reet Klettenberg. LR - 18. 2018. 44lk. Kadunud maailma serval Peategelane on parimais aastais professor, filosoof, kes käitub üsna ebafilosoofiliselt, nimelt: on ta loobunud mõtlemisest, sissetulekuid veel on, aga need tulevad juhuslikest tekstide toimetamistest, summad piirduvad kolmesaja euroga, kuid ometi pakub selline jõudeelu äraelamiseks ressursse niipalju, et saaks lubada, justnimelt lubada endale väikest meelelahutust baarikülastamise, "Sternburgeri" nimelise õlle joomisega ja ungarlasest baarmeniga suhtlemiseks, ja seda olenemata päevast, eriti tuleb seda ette ennelõunal, kui külaliste hulgas ei ole ei idaeurooplasi ega tibisid, keda baarmen rohkem ootaks, ootamine, leti ääres tegutsemine, filosoofi monotoonne jutukõmin muudab vestluse katkendlikuks, nii et lugu kulgeb paralleelselt leti ääres ja kuskil kaugel Hispaanias, kuhu filosoof kutsuti selleks, et ta kirjutaks midagi sellest kaduvast maanurgast...

Moritz von Kotzebue. Teekond Pärsiasse. LR 15-17. Saksa keelest tõlkinud Agur Benno. 2018. 136lk. Aasta sadulas mööda lõuna osariike Kas nüüd just selline raamat, mis otseselt ajalugu mõtestab, kuid sissevaate 19. sajandi alguse reisivõimalustesse pakub kinldasti. Kui tõlkija oma järelsõnas loodab, et ka 200 aastat hiljem võiks see reisikirjeldus leida tänulikke lugejaid, siis mina kuulun nende väheste hulka ilmtingimata, kes nautis lugemist, nii et tänud. Ega palju ei ole teada tõesti baltisaksa aadlikest, kes elasid küll Eestis, aga mis oli Eesti toona, nt aastal 1817? Väike kubermang suure Vene tsaaririigi kooseisus, rohkema nagu midagi. Aga ometi, elasid siinmail aadlikud, kes tegid karjääri õukonnas, mille käigus jätsid jälje ajalukku, kui nii võib öelda. Üks neist, Moritz von Kotzebue (1789-1861), jõudis ära käia keisri lähetusel isegi niikaugel kui Pärsias. Täna ei ole selle riigi nimi enam Pärsia, vaid Iraan, samuti on kaardilt kadunud Vene tsaaririik, ...

Inga Gaile. Klaas. Läti keelest tõlkinud Aive Mandel. LR 12-14. SA Kultuurileht. 2018. 144lk. Oi-oi Vat jah, oleks esimene asi, mis Lätiga meenub, kirjandus, aga kus sa sellega, ikka on siin märksõnaks piirikaubandus, ei muud. Aga peale selle on Inga Gaile (1976) kirjutanud Läti Vabariigi 100. sünnipäevaks romaani "Klaas". Palju õnne naabrid! Ega siin rohkem rõõmustada põhjust ei ole. Aeg, mis kajastamist leiab, on aastad 1937-1939; koht: Põhja-Läti. Peategelane Magdaleena nimeline naisterahvas, kes, peale vägistamist vaevleb n-ö vaimuhaigena raviasutuses. Arusaadavalt tekib arsti-patsiendi vahel suhe, viimane jääb rasedaks, lahkub haiglast ja jääb arsti vanemate juurde elama. Kogu teema keerleb väärtusliku eraldamisele vähemväärtuslikust, ja seda mitte tõukoerte, vaid inimeste puhul. Kes ei ole kõlbulik, sellele jalaga tagumikku, umbes nii mõeldi isegi Lätis. Täitsa uskumatu. Rassipuhastamine oli ikka pigem sakslaste vägitegu, aga ei, mingil seletam...

Jossif Brodski. Atlantise lähistel. Koostanud Mihhail Lotman. Vene ja inglise keelest tõlkinud Maria-Kristiina Lotman. LR 10-11 2018. 118lk. Valik antiigiteemalisi luuletusi aastatest 1962-1995 G.P.  Ja jälle elame me väina ääres ja rändavad taas pilved meie kohal ja ähvardavalt kõmab uus Vesuuv ja tolmupilv põiktänavatel maandub ja värisevad tänavatel klaasid. Tuhk meidki ükskord enda alla matab. Ma tahaksin, et õnnetuse tund mind tabaks äärelinna trammis su majja suundumas, ja sajandite pärast, kui kaevatakse välja meie linn, ma tahaksin, et leiaksid nad minu su käte vahelt igavesest unest ning tardununa uue tuha all. (1962, lk9) Galateia - hellenistlikus müüdis imekaunis skulptuur, mille jumalanna Venus äratas ellu. Pygmalion - Galateia skulptuuri autor, kes oma täiuslikku kunstiteosesse armus ja hiljem Venuse abiga ka sellega abiellus. Galatea encore   Kui oleks elavhõbe tal keele all, sõnatu on ta. Kangelt kui elavhõbedast triikis oleks tal...