Slash koos Athony Bozzaga.
Tänapev. 2010.
432lk.
Kuuel keelel üle lava.
Võisid olla varased 90-ndad, kui avastasin sellise bändi nagu Guns N` Roses.
See juhtus siis, kui MTV jõudis teleekraanile. Lisaks ilmus veel
ajaleht "Meie Meel", millest sai ka teada, mis laias maailmas toimus.
Aga siis juhtus midagi MTV-s. Ühele lahedale saatejuhile, Paul Kingile,
anti kinga, veel hiljem hatati näitama realyti saateid, nii et MTV vaatamine
jäi pisut soiku. Palju paremini ei läinud ka "Meie Meelel", mis pani üldse
uksed kinni. Meenub veel, et Aet Süvari oli seal lehe juures ajakirjanik,
seda tööd teeb ta tänaseni, lugedes ERR-is spordiuudiseid. Aga "Meie Meeles"
rääkis Slashist, kui mälu nüüd ei peta, Jaagup Kreem oma intervjuudes.
Eks mõjutusi Terminaatorile võis ta saada küll, kahtlemata.
Väga suureks melomaaniks ma end ei pea, kuid GNR-s on algusest
peale mulle meeldinud. Nende muusika oli üldse kuidagi ikka vägagi
laiadele massidele. Ja nüüd täidab Slashi raamatu lugemine need valged
laigud, mis jäid video vaatamise, muusika kuulamise taha. Päris ma teadsin
siis, millega nad tegelesid kaadri taga, kindlasti mitte.
Mõned üksikud faktid olid küll juba tuttavad, kuid see oli ainult jääme veepealne
osa.
See on selline pihtimuslik, natuke isegi humoorikas võtmes päevikulaadne
tagasivaade, nagu need autobiograafiad ikka on. Alates varasest lapsepõlvest,
vanemate lahutusest, bändi tegemisest - kõik, kõik, kõik, mis selle juurde kuuluvad.
Muidugi ei puudu mõnuained, narkootikumid, alkohol ja otse loomulikult naised.
Narkole on üldse pühendatud nii palju lehekülgi, et selle lugemine tahtis juba kätte
tüütuks minna.
On ime, et Slash pärast kõike, mida ta teinud on, veel elus on. 15 aastat olla
karusellil, selleks peab olema raudne tervis. Tavaline päeva taks oli juua ära
kaks liitrit viina, no ma ei tea, kaua nii võib vastu pidada. GNR sisekliima ei olnud
ka just kõige parem, mistap oli libedale teele minek eriti lihtne. Raamatu lõpus
ütleb Slash, et on teinud lõpparve nii alko, narko kui ka GNR-ga ja läheb edasi
bändiga Velvet Revolver, on aasta 2007.
Eks palju muutis ka muidugi perekond. Pärast isaksaamist ongi karskus ainuõige tee.
Kuigi ei saanud lugeda raamatut tundmata väikest nostalgiatorget sõrme all, et jaa,
kunagi sai ikka kuulatud, siis tuleb tunnistada, et Slash on siiani ikka üks äge kitarrist.
Temas on veel säilinud see rokkstaari vaim, millele laoti vundament juba ammu enne teda.
Lugemissoovitus
Lugemisarhiiv
Lastekas.tv3
Lvkrkraamatublogi
Raamatupalat
Kommentaarid
Postita kommentaar