Triibuline elu ehk kobedad kihelused





Lauriito Meriloo
Triibuline elu
100lk
Ji


Kipub ikka nii minema, et kui kirjutama hakatakse, siis alustatakse luulega. Hiljem,
kui on juba rohkem kogunenud kogemusi ja pilk avardunud, minnakse üle proosale.
Lauriito on selle rusikareegli taaskordne kinnitus. Autorina on ta viimase nelja aasta
 jooksul oma tekstidega kolm korda märkamatult trükki jõudnud (Ji 2012 luulekogu:
"Eesti " Tule jumal appi" kirjandus"; "Vikerkaares" 2014 nr 3 ilmus jutt nimega
"Keelekas";  Ji 2015  "Triibuline elu"). Loodetavasti ei jää viimane viimaseks.


Küll mõningate eranditega, aga siiski on "Triibulises elus" plejaad lühijutte elust
enesest. Inimestest, kes ärkavad hommikul üles, toimetavad oma tegemisi, et õhtul
magama minna, kas siis üksi või kaksi. Nad võivad elada isegi samas tänavas, kus autor,
lugeja, ükskõik kes, kuid valdavalt on tegevuspaigaks asula. Et laadilt on jutud
eluläheduse kallakuga, siis on see kui linnarealism. Et tekste on kokku 37, siis võib
nii mõnigi neist pakkuda äratundmist ka naislugejatele.

Mainida naisi ei ole siin sugugi kohatu, sest suurem osa juttudest on suhetest. Jääb
ainult mainida, et need ei ole kuigi rõõmsailmelised jutud, nad ei kipu lõppema
päikeseloojangusse ratsutamisega a la lõpp hea, kõik hea. Romantika on viidud
miinimumini, seda asendab kurbus, iroonia, karile jooksmised ja kohatine huumor.
Tegelastes on nii leplikust kui ka ambitsioonikust, tagasivaatamist ning plaanide
tegemist - kõike, mis võib ette tulla elus. Lauriito annab lugejale peegli, et end
vaadata, mõista või siis taunida. Kusjuures autor ise ei lange seejuures mitte
leigesse ükskõiksusesse, vaid avaldab oma meelsust samuti omal moel ning viisil.

Jutus "Investeerimine suhtesse" peidab naine prügi kappi ja vanni alla, et meest
säästa ämbri väljaviimise eest. Kuhu küll on jõutud, no ei ole võimalik, aga näe,
on selline asi kirja saanud, kuskil ehk tõesti juhtub sellist lubamatut häbematust.
 Mugavustsoon nõuab lõivu, mis parata.

On autoreid, kelle juures esineb mingi oma teema, mida tekstist teksi lahti
volditakse, umbes nii, nagu harutatakse paberi seest lahti jõulukinki. Lauriito
valitud teema on seks, ja kõik, mis sellega otseselt ning kaudselt seostub. Kui
üldse on keegi, kellel "Triibulist elu" ei soovitaks lugeda, siis ei tasuks seda
teha nendel, kes on antud teema suhtes ühehäälselt tõrjuvad. Ülejäänutel, kes
siiski söandavad lugeda, ei ole kaotada midagi, küll aga võita. Tutvuda tasub
selle raamatuga nii enne kui pärast puberteeti.

Oma teemat ei jäta Lauriito ka ulmezargooni kasutades. Olgu näiteks siin katkend
"science fictioni" küündivast jutust "Interceptorid":
"Naissoost subjekt, kelle nimeks tserebraalsond määras Delila, oli alasti ja
kahtlemata atraktiivse välimusega. Ta oli parameetritelt proportsionaalne,
Davidist umbes 10cm lühem ehk pikkusega 1 meeter ja 84cm ja kaaluga ligi 60kg.
Defektideta elastse naha, lopsaka soengu, eelkõige aga laktatsiooni võimaldavate
rinnanäärmete väliskuju ja sümmeetria ning füüsise üldise kinesteetilise struktuuri
põhjal oletas kapten, et naine ei saanud olla vanem kui 25 aastat."   

Tuleks veel mainida nimede leidmist oma tegelastele, see on koht, kus avaldub
mitmetähenduslikkus ise.
Jutus "Sööge sitta" on peategelase nimi Vera-Nadezda Ljubova, kohandatult
võib seda tõlkida: usk-lootus-armastus. Ega Vera oma nimega kaasnevat varjundit
õigustamata ka ei jäta. Ta on neljakümnendatel kaageebeesnikute heaks töötav tõlk.
Ühel päeval saadakse üks eestlane kätte, kelle naha suudab tõlk päästa, mõistagi
päästab hiljem oma ülemuste eest Vera tema enda kena keha. Aastaid hiljem,
lihakombinaadis meistrina töötav endine tõlk otsustab nomenklatuurile kätte
maksta - tühjendades end mikserisse, milles valmistatakse parteilastele mõeldud
vorste. Natuke nõme lugu iseenesest tegelikult. Aga rottide läbi lihamasina
laskmine, mida ka ära mainitakse, see on juba puhtalt linnalegend. Millele siin
piltlikult ära pandi, on muidugi Nõukogude võim.

Kõik loomulikult ei ole poriselt lootusetu. Nimilugu "Triibuline elu" on oma
õpetliku moraalitsemisega kohe päris helge. Üldse on raamat selline, mida võib
lugeda ükskõik kuidas, järjekord ei ole oluline. Alustada võib algusest, keskelt,
lõpust - kõik on üpris erinevad jutud. Raamat, mida võiks lugeda kasvõi oodates
bussi nr 10.
Kui on midagi, mis oleks võinud olla teisiti, siis ehk rohkem võinuks vahetuda
positsioon. Suurem osa lugusi on kirjutatud kõiketeadja vaatekohalt, aga ka nii,
nagu on, kannatab lugeda.
Vaatamata ropendamistele, mida sugenes raamatusse üksjagu, on Lauriito võlu
selles, et ta ei muutu nilbeks. Ennem, kui asi läheb labaseks ja tekib soov
keerata uus lehekülg, saab tekst lihtsalt otsa nagu sampus vana-aasta õhtul,
see tähendab: tähtis on õigel ajal lõpetada.


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.