kolmapäev, 27. jaanuar 2016

Kolmteist Eesti kirja

LR 2016///1

Maarja Kangro, Jelena Skulskaja, Anu Saluäär,
Helga Nõu, Eda Ahi, Triin Soomets, Elin Toona,
Tiina Ann Kirss, Elo Viiding, Carolin Pihelgas,
Kärt Hellerma, Kätlin Kaldmaa ja Veronika Kivisilla.
"Kolmteist eesti kirja"
80lk

Palju õnne Loomingu Raamatukogu 60. aastakäiguni jõudmise puhul ja ikka pikka iga.

Tegin väikese tagasivaate algusaegadae manu. Selgub, et LR kutsuti ellu eesmärgiga
tutvustada kirjandust just laiast maailmast. Väike katkend "Keele ja Kirjanduse"
(2013 nr 1) artiklist "Valgustuse postihobused" Triinu Tamm.

Väliskirjanduse avaldamine nõukogude ajal oli teatavasti rangelt reguleeritud ja
hoolega valvatud, ideoloogiliselt tundlik valdkond. Plaanimajanduse tingimustes ja
võimaluste piires tegelesid tõlkekirjanduse väljaandmisega Eesti Riiklik Kirjastus,
mis 1964. aastast kannab nime Eesti Raamat, ja ajakiri Loomingu Raamatukogu.
Tõlkekirjanduse avaldamisel tuli silmas pidada kvoote ja n-ö lääne kirjandus pidi
püsima kindlas proportsioonis vene ja vennasrahvaste omaga.(1961–1970 olid Eestis
trükitud raamatutest 40 % algupärandid, 29 % tõlgitud vene ja vennasrahvaste keelest,
31 % ülejäänud keeltest. 1971–1980 olid vastavad numbrid 49 %, 28,9 % ja 22 % ja
1981–1988 55,2 %, 25 % ja 20,4 %.)  Olid olemas keelatud autorite nimekirjad, et
määnduv kodanlik dekadents nõukogude inimese mõtteid mürgitama ei pääseks, ja soositud
autoritest, „meie meestest Havannas”(Nii kutsub Lembe Hiedel kapitalismimaade
vasakpoolseid kirjanikke oma artiklisarjas "„Loomingu Raamatukogu” alaeast. Märkmeid
ja meenutusi aastaist 1957–1973”) need nimekirjad aastate pikku muutusid, kuid igal
juhul oli tõlkimise eeltingimuseks, et teos pidi vene keeles juba ilmunud olema.
Kui 50-ndate lõpul – 60-ndate alguses hakkas poliitiline kontroll kirjastamistegevuse
üle pisut leebuma, säilis siiski eel- ja järeltsensuur ning avaldamisplaanid tuli
endiselt kinnitada Moskva Glavlitis. Selle kadalipu lühendamiseks loodigi 1957. aastal
ajakirja Looming lisaväljaandena Loomingu Raamatukogu, mis formaalselt samuti
ajakirjana allus leebematele reeglitele ja ainult kohalikule eeltsensuurile, mis
kiirendas ja lihtsustas veidi kirjastamisprotsessi (1973. aastal meetmeid küll
karmistati ja sestpeale pidi ka LR oma plaanid Moskvas kinnitama).

LR on näinud tänapäevaga võrreldes ikka väga rangeid aegu. Jaa.
2016 algab kolmeteistkümne kirjaga naisautoritelt.
Iseenesest on see järg 1995a. ilmunud "Kaheteistkümnele Eesti kirjale" - justkui
Dumas` "Kakskümmend aastat hiljem". Autorid on muidugi kõik erinevad nendest, kes
esimeses kogus kokku olid koondatud, samuti elu-olu.

Lappasin kergelt 1995 aasta vihku ka. Kõige suurem teema oli seesamune NL-i teema.
Mille kõrval muidugi veel: Vabanemine, identiteet, väljaränne, inimsus.
Eks kirjandus ole ka vahepeal palju muutunud. Võrrelda neid kahte kogu omavahel ei
anna.

Kolmteist kirja on selline seinast seina. Maarja Kangro avab kirjad tervitustest
kaugemale jõudmata, mis näitab, kui globaliseerunud võib olla suhtlusringkond;
Jelena Skulskaja tegeleb tagasivaatamisest tänapäeva absurdsete suheteni, ja lisab
parima selle raamatu esimese luuletuse Ott Arderilt:

Grammofonil võimatu on
muuta elulaadi.
ikka tuleb keegi,
paneb peale vana plaadi,
tunneb ennast hästi
grammofoni ees.
Sellest pole midagi,
et nõel on veidi nüri,
lootusrikkal pilgul
Mari embab Jüri.
(lk14)

Anu Saluäär toob sisse kurdi rahvusest pagulassõbraga. Kiri on kui hüvastijätt sõbraga,
kes tegeles oma rahvuskirjanduse talletamisega. Halva uudise kõrval on hea see, et meil
on oma Rahvusraamatukogu.
Helga Nõu kirjutab pojale - võrdleb Eestit Gonsiori pargis pingil magava asotsiaaliga,
karm kontrast. Samas, väliseestlastel on asjast oma nägemus.

Eda Ahi - luuletav luuletaja.

*
lapsepõline

herneulm, veel laante rohelokid
kobrutavad mahejahejuunis.
küünitavad taeva hernetokid,
kaunad aga ikka lapsesuuni.
end neil köita lasta tahaks,
aga nüüd on teised köited taskus.
kes need meie taskutesse pani? -
justkui vastu meie enda meelt.
oma aega teenid, oma keelt -
aga kas need lõpuks välja teenid,
selgub karmis omakohtus vaid.
otsima vist jääme pimedani
lapsepõlve marrasmaasikaid.
(lk27)

Triin Soomets räägib vastutusest. Minnes veekeskusesse ujuma, ei tohi usaldada
elementaarseid loodusseadusi - vesi on märg ja ohtlik, kui ei oska ujuda.
Elin Toona kiri on oma vanaisale, Ernst Ennole. Teispoolsus, reinkarnatsioon,
kuskil on võimalik kunagi kohtuda, üsna omanäoline.
Tiina Ann Kirss - emalt tütrele. Üks positiivsemaid siin vihus, kuigi vastanuvad erinevad
põlvkonnad.
Elo Viiding - järelhüüd lapsepõlve kaaslasele, kelle lapsepõlv ei olnud kerge.
Carolina Pihelgas - patsifistlik luule:

1
armas laps,
meil pole siin ammu enam sõda olnud
aga see ei tähenda, et see kusagil mujal hetkekski
peatunud oleks
sest sõda
sõda on nagu nahk, mis kasvab tagasi
ja inimestele meeldib end muudkui
katki kukkuda

Kärt Hellerma - kiri netiahistajalt. Küberruum, see on kui "big brother", kes
jägib igaüht, igalpool...
Kätlin Kaldmaa kirjutab enda raskest lapsepõlvest, kirjutamisest kui sõltuvusest.
Üks lemmik siin kogus oma boheemluselt.
Veronika Kivisillalt lõppu lembekiri.

Tõepoolest: olge kõik hoitud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar