Tagasivaat


"Mus on esiisa verd, aga ajaloost tean vähe
ning surun soni pähe, jah, surun soni pähe."


Kuulasin köögis oma lemmikbändi, "Ultima Thulet" ja jäin arutlema, et ega jah, ajaloost ei tea tõesti suurt midagi. Koolis õpitu on jäänud sinna kuhugi eelmise sajandi lõppu ja oma lapsed ei küsi selle kohta  midagi, sest nemad veel ei õpi ajalugu. Mind, aga see teema kummastaval kombel köidab.
Mälu värskenduseks leidsin riiulist Endel Nirgi raamatu "Eesti kirjandus" (1983).
Tema alustab oma arenguloolist ülevaadet alapealkirjaga "Esiajast ajaloolisse aega",
millele järgneb järgnev  sissejuhatus:

Eestlaste päritolu, keel ja muistne rahvakultuur.
Eesti rahva etnilise päritolu ja kujunemise kohta annavad senised uurimistulemused üldjoontes järgmise pildi. Soome-ugri hõimude hulka kuulunud küttijad ja kalastajad on oma esialgselt asustusalalt Uurali mäestiku lähistelt väga kauges minevikus aastatuhandete vältel järk-järgult
lääne poole nihkunud. III aastatuhandel e.m.a. jõudsid nad mitme lainena Läänemere äärde.
Mõnevõrra hiljem, II aastatuhande algul, arvatakse olevat lõuna poolt samasse jõudnud
karjakasvatajatest balti hõimude eellased. Mõlemate hõimude segaasustuses ja kooselus
toimus umbes tuhande aasta jooksul ühtesulamis- ja assimileerumisprotsess, kusjuures
lõunapoolsetel aladel (praegu Leedu ja Läti) jäi peale balti, põhjapoolsel läänemeresoome
keelekuju. Need põhilised etnilised rühmad, millega Baltimaad XI-XII sajandil jõudsid
ajaloolisse aega, olid enam-vähem välja kujunenud viimase aastatuhande keskpaigaks e.m.a.
Läänemeresoomlastel tekkis peale balti hõimude varakult kokkupuuteid ka germaanlastega
(ennekõike skandinaavlastega) ja lääneslaavlastega, mis mitmeti mõjustas nende eluviise
ja elatusvahendite hankimise taset.

Meie ajaarvamise esimese nelja sajandi jooksul muutus eesti hõimude põhiliseks tootmisalaks
põllundus, millega kaasnes asustusala laienemine ja algas senise sugukondliku korra lagunemine.
V-IX sajandil asendus veresugulusel põhinev kogukond territoriaalse kogukonnaga, hakkasid
tekkima eeldused klassiühiskonna kujunemiseks. Eriti hoogne oli areng käesoleva aastatuhande
algussajandeil.

Valdavaks saanud künnipõllundus ja karjakasvatus tagas elatuse kasvavale rahvastikule
(XIII sajandil algul oli eestlaste üldarv umbes 150 000), oli arenenud ka käsitöö, kaubavahetus
naabermaadega ja meresõit. Hakkasid kujunema varafeodaalsed suhted, kuid ühtse riigi loomiseni
ei jõutud. Eesti hõimud pidasid kinni sugukondliku demokraatia traditsioonidest, mistõttu ei
saanud tekkida seesugust vürstivõimu, nagu balti või slaavi hõimudel. Territoriaalsete kogukondade
(kihelkondade) eesotsas olid valitavad rahvavanemad. Kihelkonnad moodustasid maakondi (suuremaid maakondi oli kaheksa), mille üldisemaid asju arutleti vanemate nõupidamistel. Alles võitluses võõraste vallutajate vastu XIII sajandi algul hakkasid ilmnema maakondade tihedama liitumise ja ühise vastupanu taotlused, ent omariikluse väljakujunemine ei osutunud siis paraku enam
võimalikuks.

Eesti keel kuulub soome-ugri keelkonna läänemeresoome harusse, moodustades koos liivi ja vadja
keelega selle lõunarühma. Teised lähemad sugulaskeeled on läänemeresoome põhjarühma moodustavad soome, karjala, isuri ja vepsa keel. Keeleline lähedus on taandatav kunagisele ühisele algkeelele, mis hõimude territoriaalse lahknemisega hargnes aegade jooksul omaette keelteks. Rohkesti ühiseid elemente leidub ka läänemeresoome rahvaste folklooris - osalt ühispäritolulisi, osalt keele ja olustikulise läheduse tõttu vastastikku edasiantuid.
Vaatamata sellele, et eesti keelt kõneldakse võrdlemisi väikesel alal, jaguneb ta mitmeks murdeks.
Nende vahel on küllaltki suuri erinevusi, mis peale foneetiliste ja sõnavaraliste ulatuvad ka süntaksi
ja morfoloogiasse ning seletuvad juba meie ajaarvamise algussajandeiks väljakujunenud põhiliste
eesti hõimurühmitustega. Põhja-Eesti, Lõuna-Eesti ja Lääne-Eesti (koos saartega) murrete erinevused
püsisid läbi kogu feodalismiperioodi, põhjustades esialgu isegi kahe erineva kirjakeele tekkimise.
Alles rahvuse kujunemisega XIX sajandil sai vältimatuks ühtse kirjakeele kasutamine, mille mõjul
lokaalne murdelisus hakkas järkjärgult kõnekeelestki taanduma.

Muistsetel eestlastel omakeelset kirjasõna ilmselt veel ei olnud, küll võis aga leiduda kirjaoskajaid
nende hulgas, kes tundsid teisi keeli. Sellele vihjab nt sõna raamat, mis on varane vene laen (грамота): usutavasti just idapoolsete naabritega suhtlemisel puutusid eestlased X-XI sajandil esmakordselt kokku ristiusu õpetusega ja sellesisuliste kirjapandud tekstidega. Nii esialgne kreeka-katoliiklik misjonitegevus kui ka rooma-katoliku kiriku varasemad usulevitusüritused Ida-Baltikumis polnud kuigi tagajärjekad. Põhiliselt oma endiste usundlike kujutelmade juurde jäädes ei tundnud muinaseestlased tarvidust ka ristiusuga seotud kirjaoskuse järele.

Eesti hõimude usundlik-maailmavaateline elukäsitlus oli ürgaegadest peale olnud animistlik, kogu ümbritsevat loodust hingestav. Hiljem muutus mõnede loodusnähtuste (pikne), taevakehade või looduslike objektide (mets, jõgi, järv, allikas jne) hing kaitsevaimuks või haldjaks, kellele omistati teatavaid antropomorfseid jooni. Erilist austust osutati piksehaldjale, kelle üks paikkondlikke nimetusi - Taara - on skandinaavlaste Thori ilmne modifikatsioon. Inimeses peituvat hinge kujutleti avalduvat mitmel viisil; hing võis siirduda ka väljapoole keha, millega seostusid teatava šamanistlikud kujutelmad, maagia- ning nõiduseusk. Surnud arvati hauataguses maailmas jätkavat ligikaudu samasugust elu nagu maa peal, millele osutavad mitmesugused matmisel kaasaantud panused. Seejuures usuti surnud esivanemaid elavatega sidet säilitavat ja hilissügisel nn hingedeajal
külastavat oma kodusid. Vana eesti rahvakalendri olulisemad tähtpäevad olid talvine ja suvine pööripäev (hiljem üle kandunud jõuludele ja jaanipäevale), mida pidustustega tähistati.

Muistsete eestlaste elukäsituse, usundlike kujutelmade, tavade ja kombestikuga seostus lahutamatult rahvaluule, mida tuntakse küll alles märksa hilisemate üleskirjutuste järgi. Omaaegsest repertuaarist täielikumat ülevaadet saada pole seega võimalik, kaudsetel andmetel võib aga ometi määratleda peamiste rahvaluuleliikide ligilähedase tekkeaja ja üldlaadi. Et vana algriimiline rahvalaul, nn regivärss, on ühine kõigile läänemeresoome rahvastele, siis pidi see olema välja kujunenud juba enne etniliste rühmade eraldumis, s t enne meie ajaarvamise algust.

Sellesse kõige ürgsemasse kihistusse kuulusid eeskätt mütoloogilised laulud, tavandite ja kombestikuga (nt pulmadega) seotud laulud, perekonnaballaadid, töölaulud, kindlasti ka osa lüürikat. Kangelaslaule, mille olemasolu võib pidada kõigiti tõenäoliseks, ei ole hilisemate aegadeni ulatunud. Rahvajuttudest on kõige vanema päritoluga eelkõige paljud seletus- ja tekkemuistendid, eriti hiiulood, milles sedastatakse mõjutusi Skandinaaviast.

Kõige tuntum rahvalikest hiiduset on Kalevipoeg (Kalev), kellega seostatakse ka Tallinna muistset nimetust Kolõvan, nagu see esineb araabia ja vene allikais. Mis puutub vanade eestlaste materiaalsesse kultuuri, siis oli see, nagu vaimnegi kultuur, oma põhiolemuslet talupoeglik.
Elati enamasti suurtes külades, kaitseks röövretkede ja sõjakäikude vastu ehitati kindlustatud
linnuseid. Tähtsamate linnuste ja sadamakohtade juurde tekkisid ka varasemad linnatüüpi asulad.

Eestlastel olid naabermaadega tihedad kaubandussidemed, nad tegelesid ise edukalt käsitööga, tegid retki teistele maadele ja olid kogenud meresõitjad. Eesti hõimudel olid kõik eeldused jõuda rahuliku arengu ja naaberrahvastega tiheneva suhtlemise tingimustes järk-järgult kõrgemale kultuurilisele tasemele.

                                                                                                               (lk 11-13; järgneb)                  

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.